Kongress andis president Bushile volituse kasutada Iraagi vastu sõjalist jõudu, kui Saddam Hussein ei lase ÜRO relvainspektoreil takistamatult kontrollida Iraagi massihävitusrelvade arsenale. See volitus kahtlematult tugevdas Bushi ja vabariiklaste positsiooni ka lähenevate Kongressi-valimiste eel. Demokraatidel ei ole seni õnnestunud püstitada Bushile ühtset ideoloogilist opositsiooni, kuigi katsetest ei ole olnud puudust. Üheks näiteks sellest oli äsjane artikkel New York Timesis, milles Brookingsi Instituudi vanemteadur Thomas Mann võrdles president Bushi USA esimese sõjajärgse valitsusjuhi Harry Trumaniga.

Truman, kes kuulus demokraatide parteisse, on nüüd juba peaaegu legendaarseks muutunud. Ta oli president, keda vastased tema ametiaja algul nokkisid nimetusega „see väike mees Valges Majas, kes ei tea midagi“. Bushi on samuti alavääristatud Texase kauboina, kellele Washington on terra incognita. Truman pälvis aga peatselt Ühendriikide ühe teovõimsama valitsusjuhi maine. Tema kontosse kandusid saavutused nagu Euroopa taasülesehitamine Marshalli plaani alusel, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ellukutsumine, Berliini õhusild, kommunistliku ekspansiooni tõkestamine Euroopas ja Koreas ning palju muud.

Artikli autor Thomas Mann leiab, et ka president Bush seisab silmitsi erakordselt suurte väljakutsetega — nagu tagada globaalne julgeolek, tõkestada rahvusvahelise terrorismi ähvardus ning kahjutuks teha ohtlike diktatuuririikide massihävitusrelvade arsenalid. Kuid Bush, ütleb Mann, lähtub kontseptsioonist, millest Truman hoidus. See on: õpetusest, et Ameerika sõjaline, majanduslik ja tehnoloogiline primaat õigustab meid pidama suvalisi sõdu ja järgima oma riiklikke huve ilma tähtsamate liitlaste koostöö või rahvusvaheliste organisatsioonide toetuseta.

Manni peamine kriitika Bushi vastu on see, et Truman oleks võinud samuti kasutada Ameerika sõjajärgset võimsust unilateralistlikeks aktsioonideks, kuid ta keeldus sellest. Mann jätab aga mainimata, et Bush on tugevdanud liitlust Inglismaaga ja loonud uut laadi koostöö aluse Venemaaga, mis näitab, et ta püüab unilateraalsust vältida.

Niisiis taandub ka Bushi võrdlemine Trumaniga põhijoontes vaid kartusele, et Bush võiks toimida ühepoolselt ja solvata Ameerika liitlasi… nii nagu seda kartust on seni avaldanud suurem osa demokraatidest kriitikuid.

New York Times'i välispoliitika ekspert Thomas Friedman leiab teisal samas lehes, et demokraatide kriitika Bushi välispoliitika pihta on siiski äärmiselt nõrk. Bushil ei ole õigupoolest ühtki kriitikut, keda ta tõeliselt kardaks, väidab Friedman, kes ise sümpatiseerib pigem demokraatide kui vabariiklastega. Tema hinnangul arvestab Bush ainult kolme mehega, kelle kriitikat ta kardaks, ja ükski neist ei ole demokraat. Need kolm on Briti peaminister Tony Blair, USA välisminister Colin Powell ja Bushi endine rivaal vabariiklaste erakonnas John McCain. Bush kaotaks tähtsa osa oma toetajaskonnast, kui ükski neist kolmest temaga opositsiooni asuks, ütleb Friedman.

Friedmani analüüsi kohaselt ei pakugi Iraak ega terrorism Bushi vastastele suuremaid võimalusi tõhusaks opositsiooniks. Sektorid, kus nad võiksid Bushi rünnata hoopis jõulisemalt ja tagajärjekamalt, on tööpuudus, aktsiaturg, keskkonnakaitse … lühidalt: sisepoliitika, väidab Friedman ja lisab:

„Praegu juhib Bushi meeskond rahvast pigem hirmu kui lootuse abil. Demokraadid võivad (neil valimistel) võita, õigemini: väärivad võitu — ainult siis, kui neil on välja pakkuda julge alternatiiv. See oleks programm Ameerika tugevdamiseks, mis oleks rajatud lootusele, mitte hirmule. Kuid selliseid demokraate ei ole kuskil näha,“ kirjutab Thomas Friedman New York Times'is (NYT, 6. okt.)

Märkmed: