Ameerikas on üsna tavaline, et poliitikud — eriti valimisvõitluses — püüavad end tutvustada oma ideaalkujude maski all. Seda nimetatakse „identsuse“ loomiseks ehk nagu nüüd Eestis pisut rämedamalt öeldakse: nimedega vehkimiseks (name dropping). Nii võib nt. üks Kongressi Capital Hillile kandideeriv tulihing püüda osa saada Beatle'ite hiilgusest, kui ta nimetab mõnd nende hästi tuntud shansooni oma lemmiklauluks (välja arvatud muidugi „Fool on the Hill“).

Ajakirja GQ septembrinumbris konstrueerib demokraatide presidendikandidaat John Kerry oma vaimset ja füüsilist identsust terve hulga kuulsuste nimede abil. See võib olla Kerry vastuseks kriitikute süüdistusele, et ta ei ole ikka veel andnud „selget pilti“ oma poliitilisest profiilist. Teda peavad aitama portreteerida ligemale kümne legendaarse iidoli nimed spordi- ja kultuurimaailmast ja see on — ameerika traditsioone arvestades — täiesti „okei“.

Mis aga selles GQ portreevisandis kirjandushuvilise lugeja sensitiivsust riivab on Kerry ilukirjanduslike ikoonide valik. „Kõige enam,“ kirjutab Washington Times'i reporter, „identifitseerub Kerry Mark Twaini kahe fiktiivse karakteri — Tom Sawyeri ja Huckleberry Finniga.“ Kummaline on just see, et mõlemaga korraga.

Lugu on ju nii, et Tom ja Huck — kuigi sõbrad — on lausa antipoodid selles, mida neile dikteerib nende südametunnistus. Tom on otsekui tüüpiline advokaat, kes räägib end välja igast situatsioonist ilma süümepiinata, ka kui ta selleks kasutab ilusaid valesid. Hucki süüme seevastu sunnib teda päästma põgenenud neegriorja Jimi kindlast lintshimisest, ka kui ta seejuures paneb kaalule omaenda elu. Kuidas saab neid mõlemaid ühel hoobil oma ikoonideks võtta, nagu teeb Kerry? Küsimus peaks olema: emba-kumba? — mitte: nii ühte kui teist.

Kõigepealt võib aga küsida: mil määral peegeldavad need Mark Twaini legendaarsed poisikujud USAs käimasoleva valimisvõitluse peakangelasi — nii Kerryt kui ka Bushi? Et teatavad sarnasused on olemas, ei saa eitada.

Demokraatide kandidaadil John F. Kerryl on kaheldamatu ilukõneleja talent, seda näitavad tema seletused Senatis antud vastakate häälte kohta (nt. üks kord Iraagi sõja poolt, teine kord sõjaks tarvilike summade vastu). Kerry pooldajad nimetavad seda „nüansseeritud“ mõtlemiseks, kuid tavakodanikule võib see näida püüdlusena end hädast välja rääkida... nagu tegi Tom, kui ta tädi Pollyle kirjeldas poiste riskantset seiklust jõel. See lugu oli vitsa väärt, kuid Tomi versioon liigutas tädi Pollyt sedavõrd, et ta lõpuks Tomi vaid kallistas ja õnnistas. Sel liinil on Kerry identifitseerumine Tom Sawyeriga kõigiti mõistetav.

George W. Bush vabariiklaste kandidaadina ei ole pälvinud mingit kiitust oma retooriliste võimete eest. Võib öelda, et ta ei ole püüdnud oma seisukohti „nüansseerida“, vaid on lihtsalt omaks võtnud nende analüütikute ennustuse, kes ütlevad, et Iraagi sõda (st. sealse rezhiimi muutuse õnnestumine või ebaõnnestumine) võib otsustada tema kui presidendi saatuse.

See tähendab, et Bush on tegelikult oma presidentuuri kaalule pannud ning Iraagi ebaõnnestumise korral valmis seda kaotama. Selles mõttes sarnaneb Bush pigem Huck Finni kui Tom Sawyeriga, kuna ka Huck pani Jimi päästes oma saatuse kaalule. Kerry hääletamised Senatis (ja see peaks õigupoolest olema ainuke alus tema poliitilise karakteri hindamiseks, mitte ta üürike episood Vietnamis) on teeninud Huckile vastupidist sihti: vältida oma saatuse kaalule panekut ja võita soosing niihästi sõja pooldajate kui ka sõja vastaste gruppidelt.

Kuid Kerry portreevisand endast ajakirjas GQ näitab, et Tom ja Huck ei ole kaugeltki ta ainsad ikoonid. Ta tunneb hingesugulust nt. veel hokistaaride Bobby Orri ja Wayne Gretzky ning pesapalli-legendi Joe DiMaggioga. Pean lõpuks märkima, et isiklikult olen elu erinevatel ajajärkudel tundnud hingesugulust nii Jessie Owensi kui Albert Einsteiniga.

Aga keda see huvitab?

Arvamus

TRENDING