Ükski inimene maailmas ei kahtle selles, et 14. märtsi valimised annavad Venemaale sellise uue presidendi, keda praegune riigipea Vladimir Putin põhjalikult tunneb ja võib 100%-liselt usaldada, nimelt — tema enda.
Ettevalmistused selleks on olnud laitmatud. Valitsus on kiires korras asendatud uue ja paremaga. Opositsiooni toetavad rahamehed nagu Hodorkovski voi Berezovski on kas trellide taga või pakku aetud. TV, raadio ja ajalehed on kas riigistatud või Kremli surve all. Jonnakamate vastasrinde esindajatega juhtuvad kummalised kadumised — ajutiselt nagu Rõbkiniga või koguni jäädavalt nagu Starovoitovaga. Ja detsembris valitud duumast on haruldase kokkusattumusena välja kukkunud Venemaa mõlemad liberaalsed parteid, kindlustades Putini „Ühendatud Venemaale“ ja selle kahele kloonitud kvaasi-erakonnale sellise parlamendi-enamuse, mida nõukogude ajal oleks nimetatud 99,9-protsendiliseks. Putini võit, st. tagasivalimine presidendiks on nende meetmetega niisama hästi kui tsementi valatud.
Demokraatia vähikäik Venemaal on ilmne ka lääne vaatlejaile. Washington Times’i kolumnist, ajaloolane Jeffrey T. Kuhner, peab eriti iseloomulikuks Putini nõudmist, et Lääs tunnistaks kõik tshetsheenid terroristideks. See annaks Kremlile vabad käed jätkamaks genotsiidi tshetsheenide vastu „terrorismitõrje“ nime all. Kuid see oleks vaid osa Venemaa strateegiast oma naaberrahvaste alistamiseks. Kuhner kirjutab: „Metsik sõda Tshetsheenias on vaid üks koostisosa Venemaa ümberkujunemis-protsessis verisulis demokraatiast korporatiivseks diktatuuririigiks. Putinis tuleb näha ei mitte mingit Euroopa-meelset Läände-pürgijat, vaid pigem Vene varianti Francisco Francost voi Augusto Pinochetist...“ (WT, 15. veebr.) Kuhner võrdleb Putinit niisiis Hispaania ja Tshiili kunagiste fashistlike diktaatoritega.
Wall Street Journal’i kolumnist Marc Champion kirjeldab Saksa Marshalli Fondi hiljutist pidulikku dineed Berliinis, kus ta muu hulgas usutles Eesti eksvälisministrit Toomas Hendrik Ilvest. Kõne all oli Ida-Euroopa riikide lähenev ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga ning küsimus: millest tuleneb nende rahvaste suur sümpaatia USA vastu, vastandina lääneeurooplaste Ameerika-vaenulikkusele. See tuleneb mitte niivõrd tänutundest, kuivõrd asjaolust, et see on nende rahvaste kindlustuspoliisiks Venemaa vastu, rõhutas Ilves ameerika ajakirjanikule. Ta lisas: „Minu arvates tõeliseks probleemiks, mis euroliiduga kaasneb, ei ole mitte USA, vaid Venemaa. Venemaa küsimuses peavad idaeurooplased lääneeurooplasi „täielikult totakateks“ (completely silly) ja rahustamispoliitika (appeasement) jüngreiks (WSJ, 18. veebr.)
Ilvesele sekundeeris hiljuti ühel teisel foorumil Rootsi uus välisminister Laila Freivalds. Vesteldes Washingtoni ühes mainekamas mõttetankis, märkis Freivalds, et Euroopa Liit on praegu valja töötamas uut strateegiat Venemaaga suhtlemiseks ja et see on väga raske erinevate väärtussüsteemide tõttu Venemaal ja Läänes. Freivalds lisas: „Euroopa Liidu laienemine tähendab, et Venemaa kaotab jäädavalt teatavad osad Euroopast, mis olid varem tema mõju all... Ühendriigid ja Euroopa Liit peavad nägema rasket vaeva, et Venemaaga koostööd saavutada.“ (WT, 18. veebr.)
Minister Freivaldsi avaldus on märkimisväärne.Kas ei ole see mitte esimest korda, et Rootsi soovitab USAl ja Euroopal töötada välja ühise strateegia Venemaa suhtes ja kõneleb Ida-Euroopa riikidest toonil, mis ei püüa — nagu tavaliselt — tingimata Venemaale meeldida?
Ilvese ja Freivaldsi realistlikud sõnavõtud rahvusvahelistel foorumitel on tervitatavad eriti nüüd, enne seda monumentaalset illusiooni, mida Venemaal nimetatakse 14. märtsi presidendivalimiseks. Nad peaksid Putinile meenutama, et Balti ja teised Ida-Euroopa riigid ei ole enam Moskva hüpiknukud.
Ameerika päevikust: Putin ja meie
Arvamus
TRENDING
