Tänavused Kongressi valimised USA-s olid kõigiti ajaloolised. Ainult kaks korda varem on võimuloleva presidendi erakond suutnud Kongressis vältida häälte kaotust vahevalimistel — see on: presidendi esimese ametiaja keskpaigas. Tänavu võitis valitsuserakond, vabariiklased, Senatis juurde kaks häält — ja seega ka häälteenamuse: 51—47. Samas suurenes vabariiklaste ülekaal ka Esindajatekojas — nelja hääle võrra. Nüüd on presidendiamet ja Kongressi mõlemad kojad sama partei kätes. Sellel on tohutu tähtsus Ameerika poliitikale järgnevaks kaheks aastaks.

Olukorra tähtsuse võttis tabavalt kokku juhtiv vabariiklane, senaator Trent Lott, öeldes: „Ameerika rahvas on rääkinud ja ta tahab, et me viiksime lõpule tööd, mis eelmises Kongressis pooleli jäid.“ Lott viitas seega president Bushi kõige tähtsamatele seadusloome initsiatiividele, mis kõik on Esindajatekojas heaks kiidetud, kuid Senatis kalevi alla torgatud. Sest oma senisel kujul — Senat demokraatide ja Esindajatekoda vabariiklaste kontrolli all — oli viimane Kongress lihtsalt öeldes töövõimetu.

Varjusurma sunnitud algatuste hulka kuuluvad esmajoones seaduseelnõud Kodumaise Julgeoleku-ministeeriumi ellukutsumiseks, uute naftaallikate avamiseks Alaskas, maksude alandamiseks ning terve rea föderaalkohtunike ametisse kinnitamiseks. Vaatlejad on nimetanud Senati sihilikku passiivsust sõnaselgelt „obstruktsionismiks“, mille ilmseks eesmärgiks oli halvata Bushi algatusi ja Bushile kätte maksta asepresidendi Al Gore'i presidendi-kandidatuuri nurjumise eest kaks aastat tagasi.

Kuid demokraatide kättemaksuhimu haihtus, kui nad taipasid, et nende ainus võimalus edu saavutada oli — näidata oma solidaarsust just sellele presidendile, keda nad olid pühalikult tõotanud lüüa. Teisisõnu: demokraadid, mitte julgedes halvustada Bushi maksude alandamist ega terrorismitõrje sõda, võtsid need konservatiivsed ideed lihtsalt omaks. Juhtiv Virginia demokraat Thomas Davis III nimetab oma erakonna kandidaatide suurimaks veaks seda, et nad püüdsid käituda „nagu vabariiklased“:

„Kui seate üles ühe vabariiklase teise vabariiklase vastu, nagu nad põhiliselt üritasid teha, siis hääletaja valib ikkagi ehtsa vabariiklase,“ kurtis Davis III.

On ilmne, et demokraatidel seisab ees pikk ja raske „esmaspäevahommikune enesekriitika“, kaasa arvatud oma kõrgeima juhtkonna ümberhindamine. Osa on neist juba ise ametist lahkunud (ms. Hillary Rodham Clinton on teatanud, et ta ei kandideeri presidendiks a. 2004). Neil tuleb langetada elutähtis otsus: kas jätkata partei aastakümneid kestnud triivimist üha kaugemale vasakule või püüda taasvallutada tsentrit?

Vabariiklased seevastu tõmbavad kergendatult hinge. Nemad ei vaja seda mimikrit, mida demokraadid on praktiseerinud nn. „kolmanda tee“ nime all, vaid võivad jätkuvasti kuulutada oma konservatiivseid ideid võltsimatul kujul. Ehk nagu ütleb Foxi telekanali konservatiivne kommentaator Sean Hannity: „Konservatiividel tuleb minna välja ja müüa oma tõelisi veendeid. Meil ei ole vaja valetada.“

Tänavused ajaloolised valimised näitasid, et rahvas on enamikus Hannityga ühte meelt.

Märkmed: