Päev enne 6. juunit, mil maailm pühitses II maailmasõja tähtsaima lahingu 60. aastapäeva, lahkus elavate kirjast Ameerika ekspresident Ronald Reagan — mees, kelle monumentaalne elutöö tõi Läänemaade ajalukku samasuguse pöörde kui Normandia dessant.
Mainekas kolumnist George F. Will ütleb tabavalt, et kui tahame kujutluses esile manada Ronald Reagani monumenti, siis peame mõtlema kõigepealt sellele, mida me ei näe. Me ei näe enam kurikuulsat raudeesriiet, mis lahutas ida ja läänt. Me ei näe enam seda „kurjuse impeeriumi“, Nõukogude Liitu, kes raudrimba ehitas. Ja me ei näe enam ka seda Ameerika rahva „iiveldust“ (national malaise), mille üle kaebas Reagani eelkäija, ekspresident Jimmy Carter. Aastal 1981, kui Reagan Carteri asemele astus, algas nende kolme needuse kadumine meie maailmast ja teadvusest.
Võib ühineda Washington Times’i juhtajakirjanikuga, kes ühtaegu võtab kokku Reagani peamised saavutused riigipeana, aga ka tema isiksuse iseloomustavad tunnusjooned: „Tiivustatud taltsutamatust optimismist; inspireeritud maailma visioonist, mis on vaba ideoloogilisest türanniast, tuumarelvadest ja kaubanduskitsendustest; juhindatuna usust väiksemasse valitsusvõimu, madalamatesse maksudesse, tugevatesse kaitsejõududesse ning tulihingelisse ja vankumatusse otsusesse hävitada vaba inimkonda ohustav kommunism — pööras Reagan kogu oma ajastu ümber allakäiguteelt ülesmineku teele. Tema presidentuur kujutas endast ei midagi vähemat kui pöördepunkti meie rahva ajaloo käigus.“ (WT, 6. juuni)
Pole kahtlust, et enim-diskuteeritud aspektiks Reagani elutööst on Külma sõja (1945-1989) lõpetamine. Debatt selle üle, kes või mis põhjustas N. Liidu kokkuvarisemise, on kestnud nüüd oma 15 aastat ja kestab kindlasti veel edasi. On neid, kes tõstavad otsustava tegurina esile N. Liidu sisemist stagnatsiooni või Mihhail Gorbatshovi pingutusi kommunismi reformeerimiseks. Kuid ka nemad ei saa eitada, et Moskva võimu langemiseks oli vaja välist tõuget ning et selle võis anda ainult mees, kes kommunismi ohtu mõistis.
Ja seda tegi Ronald Reagan — vastupidiselt lääne kultuurieliidile, kes pani väga pahaks, et üks USA president nimetas N. Liitu „kurjuse impeeriumiks“ või söandas öelda: „Harra Gorbatshov, kiskuge maha see müür!“ Ühe Reagani kabinetiliikme andmeil olid isegi presidendi lähimad nõustajad Valges Majas „peaaegu üksmeelselt“ nende väljendite kasutamise vastu. Üks aga, kes täiel määral Reaganit mõistis ja toetas, oli tema kaasaegne, Briti peaminister Margaret Thatcher, kes kunagi ütles: „Ronald Reaganil on suurem õigus kui ühelgi teisel juhil öelda, et ta on võitnud Külma sõja vabaduse eest, ja ta tegi seda ilma ainsagi püssipauguta.“
Ei saa unustada ka pööret, mille Reagan tõi USA parteipoliitikasse. Hulga vabariiklaste hinnangul oli Reagani suurimaks teeneks paljude demokraatide veenmine turumajanduse ja eraettevõtluse eelistes riiklikult dirigeeritava majanduse ees. Nendest kujunes koguni Reagani nime kandev küllaltki oluline segment valijaskonnast, nn. Reagani demokraadid, st. sotsiaalselt konservatiivsed inimesed, sageli katoliiklased või idaeurooplastest immigradid, kes F.D. Roosevelti „New Dealist“ saadik olid hääletanud demokraatidele, kui leidsid nüüd vabariiklaste töö- ja perekonna-eetika olevat omasema.
Reagan kandis oma eluajal mitut eri kübarat: sportlane, raadiomees, filminäitleja, ametiühinglane, kuberner ja lõpuks president. George F. Willi andmeil olevat Reagan ühel mõtlikul hetkel öelnud, et ta tahaks teada, kuidas küll need presidendid oma ametiga hakkama saavad, kes ei ole olnud näitlejad.
Tal olnuks oma eluajal võimalik seda küsida 16-lt USA presidendilt. Aga vaevalt ta seda tegi. Põhiliselt humaanne nagu ta oli, ei tahtnud ta kunagi kedagi solvata.
Ameerika päevikust: Reagani pärand
Arvamus
TRENDING
