Oleme nüüd jõudnud nii kaugele, et ei ole enam kerge meie lastelaste sugupõlvele selgeks teha, kui rõõmus ja rahulik oli maailm siis, kui puhkes (või ka lõppes) II maailmasõda, st. aastail 1939 resp. 1945.

Nüüd kuulutab maailma tulevikku sõjakas islam minarettide tornidest, nõudes inimkonnalt valikut – kas aktsepteerida Muhamedi kalifaati või kõrbeda Teherani aatomipommide tules. Kas mõistab praegune noorim sugupõlv, kui ohutuna näis maailm praegusega võrreldes siis, kui teda ähvardasid „ainult“ Stalini tankid ja Hitleri lennukid?

Tänapäeva reaalsuse-taju ei näi suutvat praegust ohtu hinnata, seda iseloomustab pigemini lääne eliidi soov Teheraniga tehinguid sõlmida, mis tegelikult tähendaks sõjaka islami nõudmistele järele anda. Teheran näeb Iraani salgamatult tulevase maailma keskpunktina ehk möödunud sajandi terminit kasutades – uue impeeriumina. Meie päevade probleem on selles, et valitsev eliit mõjuvõimsamates suurriikides kaldub samuti nägema impeeriumis sobivaimat mudelit rahvaste rahulikuks kooseksisteerimiseks. Aga mis seal imestada, nad on ise kõik minevikus impeeriumid olnud.

Nii võib Prantsuse eelmise (Chiraci) valitsuse luhtunud katset Euroopa Liidu ümberloomiseks samuti kui Vene presidendi Putini käimasolevat kampaaniat demokraatia hävitamiseks panna suurelt osalt nostalgia arvele. Mõlemal juhul näib eeskujuks olevat kummagi riigi imperiaalne minevik. Aga rahvas ei mõtle alati nii. Washington Times’i kolumnist Jack Kelly kommenteerib äsjaseid presidendivalimisi Prantsusmaal järgmiselt: „(Kesk-parempoolne Nicolas) Sarkozy võitis, kuna Prantsuse rahva rõhuv enamus oli tülpinud sellest sklerootilisest majandusest, mille prantsuse sotsialism on sünnitanud, ning on hirmunud ja vihane kasvava kuritegevuse üle, eriti moslemite poolt domineeritavates agulites.“ (WT, 10. mai.)

Tähelepanuväärne on, milliseks president Sarkozy näeb Pransusmaad kujunevat tema valitsuse all. Washington Post’i väliskorrespondent Molly Moore iseloomustab seda järgmiselt: „Sarkozy tõus positsioonile, mida ta on kannatamatult ihaldanud suurema osa vältel oma poliitilisest karjäärist, on lühidalt kokku võetud tema presidentuuri lipukirjas: „Päästa prantsuse rahvas tema tusatundest ('malaise') ning taastada tema rahvusvaheline ja majanduslik võim suurriigina.“ (WP, 17. mai.)

Kas ei ole see täpselt sama, mida Moskvas taotleb president Vladimir Putin – ennistada Venemaa tsaari- või nõukogudeaegse impeeriumina? Erinevalt Prantsusmaast ei ole Putini modus operandiks mitte sisepoliitiline ülesehitustöö, vaid endiste okupatsioonivalduste nagu Gruusia, Poola, Balti riigid jt, tagasivallutamine. Post’i juhtkiri nendib: „Vene üha sõjakamaks muutuva välispoliitika üheks elemendiks on ajada kiil Lääne-Euroopa riikide nagu Saksa- ja Prantsusmaa ning teiselt poolt nende Ida-Euroopa uute lääneliitlaste vahele, kes varem olid osad Nõukogude Liidust või Varssavi Paktist.“ (WP, 19. mai.)

Leht tsiteerib Venemaal toimuvate muutuste iseloomustamiseks prantsuse politoloogi Therese Delpechi, kes lähtub vene luureagendi Aleksandr Litvinenko möödunud-sügisesest mõrvamisest Londonis, kirjutades: „Jultumus, millega Putin tagasi lükkas Briti võimude nõudmise (Litvinenko mõrvas kahtlustatava vene luureagendi Lugovoi väljaandmiseks), tähendab, et Venemaa on jälle muutunud ettearvestatamatuks ning sattunud ühe kitsa kliki kontrolli alla, mille arusaamine maailmast ja Venemaast endastki on väär.“ (WP, 27. mai.)

Ka lääneriikide impeeriumi-nostalgias on üheks elemendiks kitsa võimukliki domineerimine laiade rahvahulkade üle. Saksa- ja Prantsusmaal domineeris aastakümneid sotsiaaldemokraatide eliit, Inglismaal samuti vasakpoolne Labour. Need klikid on nüüd kõik lüüa saanud – mandri-Euroopas keskparempoolsetelt jõududelt ja Briti saartel Shoti rahvusparteilt, kes taotleb koguni lahkulöömist Commonwealth’i emamaast. Rahvas on kõnelnud ja langetanud oma liisu imperiaal-eliitide vastu.

Venemaal – ainsa erandina – on eliit, st. Putini klikk, endale manipuleerinud hiilgava rahvahulkade toetuse, suurelt osalt võltsitud valimistulemuste abil. Kuid sel on oma hind: Putin on nüüd kaotamas oma võimet ajada kiilu Euroopa Liidu vanade ja uute liikmete vahele. Washington Post’i välispoliitiline ekspert Jim Hoagland, pidades silmas Moskva suhteid Inglis-, Saksa- ja Prantsusmaaga, ennustab: „Isiklikud suhted ja kogemused hakkavad nüüd Euroopa ’Kolme Suurt’ rõhuma Moskvast eemale, mitte enam Moskvale lähemale“.

See oleks teretulnud uudis Euroopa Liidu noorliikmeile, ka Eestile.

Märkmed: