USA ja tema Euroopa-liitlaste vahel on viimastel kuudel ilmnenud lahknevusi terroristidesse suhtumises. Ameerika endine välisminister, Stanfordi Ülikooli teadlane George P. Schultz arvab, et „rahvusvaheline riikide süsteem“ on ohus.

Riik, mille kaitsel meie naudime turvatunnet oma kodumaal ning mis koostöös teiste riikidega suudab meid kaitsta välisvaenlase vastu, on Schultzi hinnangul välja kujunenud alles viimase 300 aasta jooksul. Ta kirjutab „Washington Post'is“:

„See riigi-idee võitis teised ideed selle kohta, kuidas organiseerida poliitilist elu, kuna see andis inimestele identsusetunde ja tagas ühtlasi isikuvabaduse ja majandusliku arengu ning kuna sellised riigid aja jooksul osutusid ka võimeliseks tegema koostööd rahu ja vastastikuste hüviste kindlustamiseks.“ (WP, 26. jaan.)

See riik esindab tsiviliseeritud ühiskondliku elukorralduse kõrgeimat vormi. Selle olulisemaks tunnusjooneks on võime, nagu Schultz ütleb, garanteerida rahu ja turvatunnet. Mäletame ju ajaloost, et uusaja Euroopa riigid sündisid alles siis, kui vastastikused vallutussõjad lõppesid, — st. kui kuningatel ei jagunud enam maavaldusi, mida läänistada oma vasallidele… ehk teisisõnu: kui nad ei suutnud enam suurendada oma sõjaväge ja olid sunnitud hakkama sõlmima rahulepinguid. (Sõja-ajaloolane Wm. H. McNeill nimetab seda arenguprotsessi „organiseeritud vägivalla edukaks bürokratiseerimiseks“.)

Professor Schultz hoiatab Läänt, et see „rahvusvaheline riikide süsteem“ võib nüüd olla kadumisohus, kuna inimkonnale on tekkinud uus vaenlane — rahvusvaheline terrorism. Globaalse terroristide võrgu üheks eesmärgiks ongi sellise riikide süsteemi hävitamine. Prof. Schultzi hinnangul on selle esimeseks tunnuseks mõnede riikide kalduvus hakata terroristidega (või neid kaitsvate riikidega) „tehinguid tegema“. Mõned riigid mahitavad terroriste oma piires — lootuses suunata nende tegevus väljapoole, teistesse riikidesse, ja päästa iseennast. Kuid iga selline tehing hülgab riigi vastutuse oma kodanike ees ja tähendab surmahoopi sellele riigile endale samuti kui lõppeks ka rahvusvahelisele riikide süsteemile, ütleb Schultz.

Seda ohtu tunnetab teravalt ka välispoliitiline veteran kolumnist Georgie Anne Geyer. Mõnede NATO liikmesriikide arvates ei kujuta terroristide globaalvõrk (kaasa arvatud „Kurjuse telg“: Iraan, Iraak, Põhja-Korea) endast sellist ohtu, nagu arvab president Bush. Seega on tekkimas mõra Lääne kaitse-alliansis. Kuid Geyer näeb lisaohtu veel palgasõjavägede tekkimises.

Inglismaal, kirjutab Geyer „Washington Times’is“, on kaitsejõud moodustamas veteranidest üht uut laadi üksust 'sponsored reserves' briti tööstusettevõtete kaitseks välismail. Geyer küsib, kas seeläbi on tekkimas „kompanii-riigid“ (nagu on olemas „kompanii-linnad“) ja kirjutab:

„Kas näeme tulevikuriikide seas ka nt. mõnd õliriiki, st. lihtsalt õlikompaniid omaenda sõjaväega, mis koosneb eelmise riigi sõjaväest värvatud palgasõduritest.“ (WT, 28. veebr.)

Geyer peab selliste kompanii-sõjavägede tekkimist reaalseks võimaluseks, meenutades, kui tähtsat rolli etendasid inglise ja hollandi mereväed nn. „Ida-India Kompaniide“ — st. Briti ja Hollandi impeeriumide — tekkimisel 300–400 aastat tagasi.

Schultzi ja Geyeri analüüsid panevad mõtlema. Kas tõesti on Lääne poliitilise arengu tippsaavutus, meie moodne riikide süsteem, võimetu kaitsma end rahvusvahelise terrorismi vastu?

Märkmed: