Vaenutegevus Iraagis ei ole ususõda. See ei ole kokkupõrge islami ja ristiusu vahel, nagu väidab terroristide propaganda, vaid võitlus hea ja kurja vahel, nagu rõhutab USA valitsus eesotsas president Bushi ja kaitseminister Rumsfeldiga. Terrorismi likvideerimiseks vajab inimkond tihedamat koostööd kristlaste ja mõõdukate muhameedlaste vahel. Tundub aga, et kumbki usk ei ole teinud selleks küllalt pingutusi, vähemalt seni. Sellel võib olla mitmeid põhjusi, kuid üheks — nii kummaline kui see ka näib — võib vähemalt osaliselt olla ristikiriku kiire kasv ja tõus maailma juhtivaks religiooniks viimase sajandi jooksul. See tõus on aga kaasa toonud taandarengu usu põhialustes.

Ristiusu globaalse leviku uurimise keskus Gordon-Conwelli teoloogilise seminari juures võrdleb ristiusu seisu maailmas ning erinevate kristlike usutunnistuste osakaalu aastal 1900 samade näitajatega aastal 2000. Hiljuti New York Times’is avaldatud arvudest ilmneb, et sajandi kestel on kristlaste koguarv enam kui kolmekordistunud kahele miljardile. Nad moodustavad nüüd ühe kolmandiku maailma rahvastikust nagu ka aastal 1900, kuid siis oli meie planeedi vaid 1,6 miljardit elanikku.

Veelgi huvitavamad on aga muutused eri kristlike usutunnistuste suhtarvudes.

Katoliiklased on jäänud enam-vähem oma vanale positsioonile, moodustades umbes poole kõigist kristlastest. Kreeka õigeusu ja anglikaani kirikute osakaal on drastiliselt langenud. Kuid võibolla üllatavaim kõigest on protestantlike ja sõltumatute usulahkude jõuline levik eesotsas nelipühilastega (pentekostlastega). Gordon-Conwelli andmeil moodustavad nelipühilased nüüd veerandi (pool miljardit) kõigist kristlastest. (NYT, 14. okt.)

Selle nähtuse mõistmiseks tuleb arvestada kaht tegurit. Esiteks, et nelipühi-usk sisaldab endas mõningaidki ühisjooni loodusrahvaste animistlike usunditega. Ning teiseks, et kristlaste arvu suurim tõus on olnud just Aafrikas, Aasias ja teistes kolmanda maailma maades, kus pentekostlaste ekstaatilised usukombed nagu transsi langemine, otseühendus Jumalaga ja „keeltega kõnelemine“ tunduvad olevat väga vastuvõetavad.

New York Times’i reporterid, kes käisid selle nähtuse kohta andmeid kogumas Nigeerias ja Lõuna-Ameerikas, leidsid nendes tormilistes, öö läbi kestvates palvustes ja „tunnistamistes“ palju ühist Brasiilia loodusrahvaste „macumba“ või Kariibi „vuuduuga“. Pastorid ja piiskopid ei tõotanud usklikele mitte pattude andeksandmist ega liha ülestõusmist, vaid häid hindeid ülikoolieksamil, kiiret jõukust äritegevuses, korra koguni ühe paluja viisa sooviavalduse heakskiitu USA konsulaadis. Eriti palju pakuti imetaolist paranemist haigustest ja vigastustest. Kogudused võtsid kõik need lubadused vastu vaimustuse ja tõelise lapseusuga.

„Neil nagu oleks kogu aja Ülestõusmispüha, üldse mitte mingit Suur-reedet. See on ristikirik ilma ristita,“ kurtis üks Nigeeria katoliiklane. Samas möönavad aga teised, et „uued kirikud“ on teinud mõndagi head, nt. naiste olukorra parandamisel ning paljude „slumidest“ pärinevate koguduseliikmete enesetunde tõstmisel.
Huvitavaim on aga vast see, et Nigeerias on nelipühilaste edu osutunud otseseks väljakutseks muhameedlastele. NYT’i andmeil on Nigeeria noored islami aktivistid hakanud nelipühilaste usukombeid jäljendama ja Koraani kuulutamist ajakohastama. „Me ei tee midagi vana viisi, me oleme tooniandjad,“ kinnitab üks islami juht Lagoses ameerika ajakirjanikule.

Selline algatus võiks saada tooniandvaks ka Lähis-Idas. Rahumeelne konkurents inimhingede võitmiseks islami ja kristlike kirikute valtel (kui vaid leiduks institutsioon, kes selle algataks) võiks kogu maailma ulatuses lisada kaalu äratundmisele, et president Bushi terrorismitõrje sõda ei ole tõepoolest mitte ususõda, vaid püüe „päästa meid ära sest kurjast“. (Sõnad ema Meie Isa palvest.)

Arvamus

TRENDING