On saabunud aeg, mil roosiõied siin Washingtonis pudenema hakkavad — aeg, kui Gustav Suits kunagi oma sonetis „Rooside eleegia II“ võrdles armastuse ja roosiõite kaduvust:

„Arm ühes lilledega andnud
ka oma lõhnad, lemmed
tuulesse.
Kas sulgeda võib seda
luulesse?“

Samal ajal, kui rooside õielehed lenduvad ja nende uimastav hõng tuulde haihtub, on siin aga juba alanud võitlus üheksa igihalja poliitiku vahel, kellest igaüks ihkab tuleval aastal saada Demokraatide erakonna presidendi-kandidaadiks ehk tulla eelvalimiste konkurentsist välja — nagu öeldakse — „lõhnates nagu roos“ („smelling roses“). Kaalul on küsimus, kas partei liberaalid suudavad suruda erakonna senisest veelgi kaugemale vasakule või õnnestub mõõdukatel taastada tsentrumi juhtpositsioon.

See ei ole tingimata siinkirjutaja isiklik arvamus: toetun selles peamiselt Demokraatide Partei „juhtkonna nõukogu“ DLC (Democratic Leadership Council’i) ehk partei mõõduka peavoolu hinnangule. See taunib partei vasaku tiiva klassivõitluse ideoloogiat ja pooldab kapitalilembemat majanduspoliitikat. See möönab ka, et vasaku tiiva, st. liberaalide, mõju on aastakümnete jooksul järjest suurenenud ning erakonna kui terviku väljavaateid kahjustanud.

Juuni algul pidasid juhtivad liberalid Washingtonis ülemaalise kolmepäevase konverentsi loosungi all „Võtkem Ameerika tagasi!“ Kuigi pearõhk oli Bushi valitsuse sise- ja välispoliitika kritiseerimisel, mõistis konverents hukka ka DLC, tema asutaja Al Fromi ja partei arvatavate presidendi-kandidaatide hulgas ainsa mõõduka, Joe Liebermani, kaevates, et DLC olevat vaenulik ametiühingutele, toetavat Bushi kaitsepoliitikat ning toimivat kui „S & P Viiesaja tööriist“. (Aktsiaturu indeks „S & P 500“ on ameerika viiesaja suurima korporatsiooni koondnimetus.) Niisiis süüdistab vasak pool partei mõõdukamat tiiba ei vähemas kui puhtakujulises kapitalismis!

„Washington Times’i“ kolumnist, endine Valge Maja pressisekretär Tony Blankley leiab, et demokraatide aspirandid jagunevad kaheks grupiks: sellisteks nagu John Kerry ja Howard Dean, kes „tahavad rüübata veel viimse sõõmu reaktsionäärse vana-aegse liberalismi pudelist“; ja sellisteks nagu Joe Lieberman ja Bob Graham, kes peavad end võimeliseks teostama vabariiklaste poliitikat paremini kui vabariiklased ise“ (WT, 28. mai.).

Kuukirja „The American Spectator“ peatoimetaja Emmett Tyrrell loetleb vasakpoolsete viltuläinud ennustusi: et Trumani tõkestuspoliitika Nõuk. Liidu vastu on USA-le kahjulik; et Ameerika majandus on kokkuvarisemise äärel; et Ühendriikide loodusvarad on lõppemas jne. Mis aga Tyrrellit masendab, on tõik, et need vasaklaste valed ideed üha domineerivad Ühendriikide intellektuaalsel ja moraalsel firmamendil. Ta kirjutab „Washington Times’is“:

„Ja ometi pärast kõiki neid aastakümneid kordunud valehinnanguid käib ameerika vasaklus nii intellektuaalselt kui moraalselt sinust ja minust üle. Ameerika vasaklus on küll ainuke intellektuaalne jõud Lääne tsivilisatsioonis, mis on omandanud oma moraalse üleoleku tänu oma valeks osutumisele“ (WT, 9. mai.).

Aasta pärast teame, kumb kahest võimalikust on eelvalimiste konkurentsist võitjana välja tulnud, kas „vana-aegne reaktsionäärne liberaal“ või vabariiklastest vabariiklasem demokraat. Siin ei ole koht ega aeg ennustada, kumb neist osutub „lõhnavaks roosiõieks“. Võib aga ütelda, et vanamoodi liberaali võit tähistaks Demokraatide erakonna järjekordset nihet üha kaugemale vasakule.

Gustav Suits küsis armastuse ja rooside kaduvust võrreldes: „Kas sulgeda võib seda luulesse?“ Emmett Tyrrelli hinnangul on ameerika liberaalide läkitus olnud puhas luule juba viiskümmend aastat. Ja paraku ikka lõhnab nagu roos!

Märkmed: