Sotsialistid võitsid Saksamaal valitsusvõimu veel neljaks aastaks. Ja seda — pentsik lugu küll — eeskätt tänu Ameerika presidendile, kes sai neilt vastutasuks vaid kaks lööki allapoole vööd. (Teda võrreldi Hitleriga ning nimetati „juudi lobby“ pantvangiks.)
See oli president Bushi sõjaplaan Iraagi diktaator Saddam Husseini vastu, mis kallutas sakslaste sümpaatia konservatiivide juhilt Edmund Stoiberilt sotsiaaldemokraatide liidrile Gerhard Schröderile. Stoiber oli kuni viimaste nädalateni valimiskampaanias juhtinud, kuid Bush andis tema vastasele Schröderile kätte võimsa kaardi: võimaluse mängida rahukandidaati ja deklareerida, et Saksamaa ei osale iial Iraagi sõjas. Stoiberil ei olnud sellele vastust. Deklareerida vastupidist teinuks temast sõjardi (warmonger).
Kuid Schröderi bravuurse „rahupoliitika“ tagamail ilmnes minevikuvarje, mis tohiksid olla saksa sotsiaaldemokraatidele küllaltki piinlikud: antiamerikanism, antisemitism ja natsism.
New York Times’i kolumnist William Saffire osales augusti lõpul Hamburgis ühel briifingul, kus Schröderi endiselt kaitseministrilt Rudolf Scharpingilt küsiti: miks sakslased on vastu Saddam Husseini kõrvaldamisele? Selle põhjuseks on juudid, vastas ekskaitseminister.
Scharping seletas, et Bush peab eelseisvate Kongressi-valimiste huvides hoidma sooje suhteid USA „võimsa… võibolla ülivõimsa juudi lobbyga“, kuid et „Saksamaa on sellise pugemise hukka mõistnud“.
„See on ühe fanaatiku analüüs,“ kommenteerib New York Times’i kolumnist, „kuid see on tüüpiline sellele, kuidas Saksamaa on ise hakanud õõnestama oma positsiooni NATO liikmena. Saksa poliitikud on veendunud, et kui tahad valimistel võita, siis anna aga julgesti Ameerikale pihta,“ kirjutab William Saffire New York Times’is (NYT, 11. sept.)
Kuid kes on juba varem kasutanud Ameerika vastu antisemitismi? Ei keegi vähem kui Hitleri propagandaminister Josef Göbbels. Tema iseloomustas ju demokraatlikku Läänt, eriti Ameerikat, selle kahtlematult unikaalse sõnakombinatsiooniga „juutlik-marksistlik-plutokraatlik komplott“, mida loeti isegi tema kui meisterpropagandisti geniaalsuse tunnusmärgiks. Ja nüüd, 51 aastat hiljem, näeb eksminister Scharping ikka veel Ameerikat kui „juudi lobby“.
Kuid samal ajal näeb Schröderi endine justiitsminister Herta Däubler-Gmelin Bushi selja taga — Hitlerit. Ühes oma valimiskampaania kõnes Shvaabimaa ametiühingutele ütles Däubler-Gmelin Schwäbisches Tagblatti andmeil sõna-sõnalt:
„Bush tahab (oma Iraagi algatusega) tähelepanu kõrvale juhtida oma sisemaistelt probleemidelt. See on klassikaline taktika. Ka Hitler kasutas seda.“
Kui Scharpingi antisemitism viib mõtted tagasi Göbbelsi Natsi-Saksamaale, siis Däubler-Gmelini antiamerikanism meenutab pigemini Walter Ulbrichti Ida-Saksamaad, mis orjalikult matkis Moskva Ameerika-vastast propagandat. Meie, vanad külma sõja veteranid, mäletame väga hästi neid lugematuid nõukogude karikatuure, kus lääne sõjaväelased olid ikka riietatud Hitleri-aegsesse saksa univormi. Rohkem kui millelegi muule raiskas Moskva energiat püüdlusele — portreteerida Ameerikat fashismi kehastusena. Midagi sellest peab olema jäänud pidama ka eksminister Däubler-Gmelini ajusoppidesse.
Need valimised paljastasid niisiis, et saksa rahval on kaks visa hingega minevikku: Göbbelsi minevik ja Ulbrichti minevik. Mõtlemapanev on, et nende minevikkude igandid on edasi elanud just kantsler Gerhard Schröderi lähimas kaastööliste ringis.
Ameerika päevikust: Saksa rahva kaks minevikku
Arvamus
TRENDING
