Kuidas tunneb end saksa rahvas pärast 18. sept. üldvalimisi, mille tulemuste kohta võib lihtsalt öelda: neid ei olnud. Võibolla peitub vastus Heinrich Heine ballaadis „Tannhäuser“, mille nimitegelane viibib reisil Roomast Hamburgi. Jõudnud Saksa-Shveitsi piirile konstateerib Tannhäuser: „Sankt Gotthardil kuulsin, kui Saksamaa/ all norsates sügavalt magab./ Kolm tosinat vürsti ta hoidjaiks on, / see rahu ja vaikuse tagab.“

Äsjaste valimiste puhul võib samuti nentida, et saksa rahvas juba kolmandat korda seitsme aasta jooksul magas maha võimaluse anda valitsusele veenev mandaat hädavajalike majandusreformide alustamiseks. Uuendusmeelsed konservatiivid (CDU/CSU) said hääletusel tähtsusetu minienamuse (vähem kui 1%) vanameelsete sotsiaaldemokraatide üle. See võttis mõlemalt erakonnalt võimaluse uue tegusama valitsuse moodustamiseks. Enamik vaatlejaid on arvamusel, et ükskõik milline see uus valitsus ka välja kukub, ei kesta ta kaua ega suuda midagi ära teha.

„Nende valimiste puntrasse minek teeb peavalu mitte üksnes sakslastele. See süvendab eriti seda poliitiliste parteide ja juhtide nõrgenemist üle kogu Euroopa, mis ilmnes Euroopa Liidu konstitutsiooni hülgamises prantslaste ja hollandlaste poolt varem käesoleval aastal,“ ütleb Washington Times’i välispoliitiline analüütik Helle Dale. Princetoni Ülikooli ajalooprofessor Harold James tõstab esile, et Euroopa stabiilsusele oleks eriti kardetav saksa parteide nn. suurkoalitsioon ehk kristlik-demokraatide ja sotsiaaldemokraatide liitumine ühiseks valitsuseks, nagu see on juhtunud Saksa ajaloos kahel korral varem.

James meenutab Wall Street Journal’is, et 1960. aastate suurkoalitsiooni ajal kerkisid saksa poliitilise spektrumi mõlemal tiival esile radikaalsed äärmusgrupid — neonatsid paremal ja kommunistid vasakul. James jätkab: „(Selline areng) asetab tohutu surve Saksa niigi juba killustatud parteidesüsteemile, õhutades radikaalsemaid väikeparteisid välja pakkuma üha skandaalsemaid alternatiive olemasolevatele poliitilistele programmidele.“ (WSJ, 20. sept.). James rõhutab, et 1960. aastate suurkoalitsioon sillutas teed terroristidele (nagu Baader-Meinhofi kamp), kuna 1920. aastail lõi ta viljaka pinna Hitleri esiletõusule.
James ühineb Helle Dale’i hoiatusega, et selline areng peaks olema äärmiselt muret-tekitav mitte üksnes eurooplastele, vaid ka Ameerika Ühendriikidele, kellele Saksamaa on tähtsaks rahvusvaheliseks partneriks.“

Üheks painavamaks mureks oleks see, kui suurkoalitsiooni moodustamine toimuks senise liidukantsleri Gerhard Schröderi tahtmist mööda. See võiks anda valitsusohjad uuesti russofiilse ja avalikult Ameerikat vihkava Schröderi kätte ja vähendada opositsioonijuhi Angela Merkeli mõju realistliku reformiprogrammi koostamisele. Washington Post’i välispoliitika eksperdi Jim Hoaglandi iseloomustuse kohaselt on Schröder kõik oma ametiaja seitse aastat „elanud väljaspool ajalugu“. Ta on eitanud Hitleri pärandit ja portreteerinud saksa rahvast rahvusvaheliste poliitiliste ja majanduslike mahhinatsioonide ohvrina. Pahaendelisim Ida-Euroopale ja Balti riikidele on Schröderi lömitav Venemaa-poliitika. Hoaglandi sõnul:

„Ta on rajanud Venemaaga ühe uue ja segadust tekitava partnerluse, mis on niivõrd intiimne ja isiklik, et vähemalt üks New Yorgi pank tahtvat kuuldavasti Schröderit tema ametist lahkumisel palgata oma teenistusse sidemete loomiseks Vene energeetikatööstusega.“ (WP, 21. seept.).

Aga see on aspekt kantsleri karakterist, millest saksa rahvas näib vaevalt hoolivat. Valimisvõitlus toimus peamiselt majandusreformide ümber ja saksa rahvas laskis põhja niihästi pr. Merkeli kui hr. Schröderi ettepanekud. Nagu Helle Dale märgib:
„Nii Merkel kui Schröder teavad, mida nende probleemide lahendamiseks peab tegema... ja see on võibolla põhjuseks, miks kumbki rahvale ei meeldi.“ (WT, 21. sept.). Sest mõlemad üritavad kärpida saksa suuremeelseid heaolu hüvesid (üks vähem, teine rohkem), mis aga nõuab rahvalt teataval määral ohvrimeelsust ja distspliini.

Niisiis näib, et tulemusteta jäänud valimistes ei ole süüdi ei Angela Merkel ega Gerhard Schröder — süüdi on saksa rahvas. Kuni viimaste päevadeni enne valimisi ei suutnud tervelt 30% hääletajaskonnast ikka veel otsustada, kumba programmi ta eelistab. Ja kui saabus otsustamise hetk 18. septembril, eelistas rahvas pageda une hõlma, tõmbas teki üle pea ja — nagu ütles Tannhäuser — norskas.

Märkmed: