Saksa välisminister Joschka Fischer tõi juuli keskpaiku Ameerikale üllatavat külakosti. Ta kinnitas Bushi valitsusele, et Saksamaa asub NATO tuleviku küsimuses Ameerika poolele ning et kantsler Gerhard Schröderi üürike flirt Prantsusmaaga oli eksitus. Teisisõnu: Saksamaa eelistab kindlustada oma transatlantilisi suhteid USAga ning hülgab Prantsuse presidendi Jacques Chiraci katsed kujundada Euroopast (koos Saksamaa ja Venemaaga) mingi Ameerika-vastane liiga.
Vaatlejad märgivad, et see valik on Saksamaale kaugelt soodsam kui minna pooleterameheks Prantsusmaaga. Chiraci idee Euroopast on ju üldjoontes uus väljaanne endise presidendi, kindral Charles de Gaulle’i nn. Euroopa Ühiskodumaast, mis hõlmab küll Venemaa, kuid välistab Suurbritannia. Loomulikult oleks selle pealinnaks Pariis ja „riigikeeleks“ prantsuse keel. Saksamaa võiks selles mängida vaid teist viiulit.
Kõige lähemale sellele ideele tuli Napoleoni õnnetult lõppenud katse vallutada 1812.a. Venemaa. Üheski järgnevas sõjas ei ole Prantsusmaa omaenda jõududega suutnud enam oma piiregi kaitsta. Seda hoogsam näib aga praegu olevat prantslaste võitlus diplomaatilisel rindel: kindlustada Pariisi ülimus uues Euroopas, isegi kui selle hinnaks oleks NATO lagunemine. Saksa välisministri Washingtoni-visiit, kus ta selgesti langetas Berliini otsuse USA kasuks, võis president Chiracile olal mõruks pilliks.
Fischeri Washingtoni kõneluste eesmärgiks oli heastada neid Berliini suhteid president Bushiga, mida kantsler Schröder oli kevadel jõudnud rikkuda, kui ta järsult keeldus toetamast Ameerika-Briti sõjakäiku Saddam Husseini vastu. Wall Street Journali juhtkirjanik George Melloan kirjeldab olukorda järgmiselt: „Saksamaale õnneks on Fischer maa arukamaid poliitikuid. Ta asus aega viitmata Saksamaad tagasi navigeerima Bushi valitsuse soosingusse. Ta kuulutas selgesti, et Saksamaa ei kavatse maha jätta seda Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATOt), mis oli kaitsnud Lääne Saksamaad Nõukogude Liidu kallaletungi eest kogu pika Külma sõja kestel“. Ja Melloan jätkab: „See tähendab, et Euroopa seisukohast on Prantsusmaa nüüd vastamisi kõigi teistega. Saksamaa ei lase end meelitada mingisse multipolaarsesse maailma, mis koosneb (nagu Chirac sooviks) USAst, Euroopast, Venemaast ja Hiinast. Arukatele poliitikutele näeb selline maailma pisut välja nagu 1930-ndad aastad, mis juhatasid sisse II maailmasõja ja miljonite elude hävingu. Parim kaitse säärase ohtliku stsenaariumi kordumise vastu on vankumatu liitlus USA ja Euroopa vahel … Ilmsesti mõtleb ka välisminister Fischer nii — või muidu ei oleks ta teinud seda ajaloolist reisi USA sse,“ kirjutab Melloan (WSJ, 22. juuli.).
Saksamaa valik tunnustada Ühendriike ja mitte Prantsusmaad Euroopa rahu peamise garandina otsustas Vana Mandri tuleviku.
Alea lacta est. Liisk on langenud.
Ameerika päevikust: Saksamaa valis Ameerika (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Natuke ebaloogiline - kas Te toesti arvate, et Nato aitab raskuste tulles väikest ja tema jaoks ei-tähtis Eestit?
NATO-le jah, EU-le ei!
Arvamus
TRENDING
