Ei demokraadid ega vabariiklased eesotsas president Bushiga saa öelda, et nad oleksid ses asjas süütud olnud. Toon kummagi poole kohta mõned näited sellistest omaenda põhimõtete reetmisest, mis on ilmnenud tänavuse valimisvõitluse senises käigus.
President Bush kuulutas varakult pärast ametisse astumist välja kaitsetollid reale ameerika terasetoodetele ja püüdis pidurdada odavama välismaise terase importi. Mõlemad meetmed, mis on nüüd tühistatud, olid muidugi suureks kurvastuseks niihästi Euroopa ja Jaapani terasefirmadele kui ka kõigile turuvabaduse pooldajatele Ameerikas. Mullu, Maailma kaubandusorganisatsiooni (WTO) konverentsil Cancunis, ühines USA esindaja kõrgeid põllundus-subsiidiume pooldavate Euroopa riikidega. See oli raskeks löögiks arengumaadele, kelle lootus paremale majanduskasvule ja pääsemisele vaesuse needusest tugineb peamiselt Lääne põllundus subsiidiumide vahendamisele. Seega on Bushi poliitika selgesti rikkunud turuvabaduse printsiipi, mis on konservatiivse maailmavaate põhialuseks.
Samuti on konservatiivse maailmavaate üheks nurgakiviks nn. „Suure Valitsuse“ (Big Government) taunimine, st. lubadus töötada riigi keskvõimu piiramiseks ja osariikide prerogatiivide kaitseks, nagu seda eeldab USA põhiseadus. President Bush on väga vähe teinud föderaal-eelarve distsiplineerimiseks, pigem lasknud sõna lausumata läbi paljud Kongressi liikmete kulukad meelisprojektid, rääkimata „abirahadest“ (pork) põllumajandus korporatsioonidele. See on pannud isegi vabariiklasi küsima: „Where is your veto pen?“ (Kus on su veto-sulepea?)
Demokraatide puhul on tegu mitte niivõrd printsiipide murdmise, kuivõrd tunnustatud faktide sihiliku eiramisega. Tüüpiliseks näiteks on riigikoolide parendamise küsimus. Vabariiklased on veendunud, et õppetöö taset viletsamates koolides ei tõsta pidev föderaaltoetuse suurendamine, vaid esmajoones võistlus koolide ja õpetajate vahel. Demokraadid nõuavad aga üha suuremaid toetusi riigikassast, kuigi need ei ole seni suutnud getokoolide jätkuvat allakäiku tõkestada.
Väga terav on erakondade vahe maksude alandamise küsimuses. Siin jätkub demokraatide visa vastuseis maksukoormuse madaldamisele, kuigi lähiajaloost on teada vähemalt kaks juhtumit, kus president viis läbi eduka maksude vähendamise — nimelt John. F. Kennedy a. 1964 ja Ronald Reagan 1981. Praegu võitlevad demokraadid vihaselt Bushi mulluse maksude alandamise seaduse tühistamise eest ja tahavad JFK ajaloolist saavutust maha vaikida (senaator Teddy Kennedy püüdis koguni kohtu abil keelustada raamatu müüki, milles kirjeldatakse JFK maksuseadust a. 1964.). Siinjuures tuleb mainida ka nn. „Lafferi kurvi“, st. majandusteadlase Arthur B. Lafferi põhistatud seadust, et „majanduskasv ja riigitulemid suurenevad, kui maksumäärad, eriti investeerimiskapitalilt, vähenevad“.
Aga miski ei näi takistavat ebatõdede levitamist valimiskampaanias, isegi kui need on selgesti risti vastu faktidele. Kellelt ongi pärit see leninlik otsus: „Kui minu vaated ei ole kooskõlas faktidega, siis ... seda halvem faktidele.“