Olukord, milles Eesti ja mitmed teised Ida-Euroopa riigid valmistuvad ühinema NATO ja Euroliiduga, on kõike muud kui kristallselge. Kui olin Tallinnas veel noor kolmanda järgu skaut, oli meie võrratul salgajuhil Johannes Reitfeldil („Reitul“) kombeks eksliku hinnangu andja kohta öelda: „Tal on vist segane silmapilk.“ Midagi paremat ei saa öelda ka nende eesti elitaristide kohta, kes praegu propageerivad Eesti ühinemist EL-iga põhjendusel, et see kindlustavat meie a) rahvusliku kultuuripärandi säillmise; b) „meie emakeele tuleviku“ ja c) aitavat Eesti rahva „EL-i jõukale elujärjele“.

Selliste lootuste tähe all teevad praegu kihutustööd EL-iga ühinemiseks nt. president Rüütel, peaminister Parts ja Riigikogu spiiker Ergma.

Kuid silmapilk Euroopas on praegu tõsiselt segane. Mandri majanduselus, poliitilises struktuuris ja kultuurilistes prioriteetides on toimumas muutused, mille tagajärjed ei ole veel kaugeltki nähtavad. Nimetaksin kolme:

1) EL-i kandidaatriikidest võivad mitmed, kaasa arvatud Eesti, kaotada Ameerika sõjalise abi, kuna nad ei ole sõlminud USA-ga nn. immuunsuslepet kaitseks võimaliku jälitamise vastu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) poolt.

Kuid lootusi on, et kuus riiki (Eesti, Läti, Leedu, Bulgaaria, Slovakkia ja Sloveenia), kes on EL-i nõudmisel immuunsusleppe allkirjastamisest keeldunud, ei tarvitse tõenäoliselt siiski USA „karistust“ karta, sest tuleval aastal NATO liikmeks saamisel taastub nende õigus Ameerika sõjalisele abile automaatselt.

2) EL-i „ühine põllunduspoliitika“ (Common Agricultural Policy ehk CAP) lõpetab talupidajate subsideerimise senisel, toodangu mahu, alusel. Uuteks alusteks on varieeruv segu mitmest tegurist nagu talundi suurus, keskkonnakaitse jms. Hetkei ei ole teada, millisele alusele on rajatud Rüütli-Partsi-Ergma ennustus, et liitumisega tõuseb Eesti jõukus Euroopa tasemele. Tõenäoliselt tõusevad Euroopa tasemele kõigepealt maksud. EL-i tooniandev kamarilja OECD (Euroopa Koostöö ja Arengu Organisatsioon) on aastaid avaldanud survet madalamaksulistele riikidele nagu nt. liri, Bermuda ja ka USA, et nad oma maksumäärasid tõstaksid. See ei ole lootustandev perspektiiv Eestile.

3) Kui tõsiselt saab võtta Eesti elitaristide unistust, et Euroliit kaitseb „eesti kultuuripärandi ja emakeele“ autonoomsust?

Eesti keelel riigikeelena ei ole mingit EL-i kaitset, kui EL tahab tunnustada vene keelt teise riigikeelena, nagu nt. Belgias on flaami keel. Eks olnud see just OECD erisaadik, kes veel mõned aastad tagasi käis Eestile survet avaldamas vene keele promoveerimiseks? Eesti keele „tulevikku“ ei kaitse mitte EL-i tunnustus talle riigikeelena, nagu arvavad Rüütel, Parts ja Ergma, vaid Eesti Vabariigi suveräänne õigus ise määrata, mis on Eesti riigikeel. Kas on see kinnistatud Eesti ühinemislepingus?

EL-i pühendumusest Euroopa väikerahvaste kultuuripärandi „kaitsmisele“ annab kujuka pildi OECD uusim idee: moodustada Balkani riikidest mingi „all“-föderatsioon — nende Euroliitu pääsemise eeltingimusena. Vaatlejad näevad selles endise õnnetu Jugoslaavia taastamist ning Bosnias tehtud vea kordamist, kus serblased, horvaadid ja moslemid on välisriikide survel sunnitud teesklema mingit kunstlikku kooselu.

Brüsseli idee — Balkani subföderatsiooni moodustamise — kohta ütleb „Washington Times'i“ vaatleja Jeffrey Kuhner:

„Kui on olemas üksainukegi asi, milles serblased, makedoonlased, horvaadid ja albaanlased täiesti ühel nõul on, siis on selleks see, et ükski neist ei taha olla samas riigis teistega.“ (WT, 2. juuli)

Kui peaksin praegu oma vanas skaudisalgas kaitsma president Rüütli, peaminister Partsi ja spiiker Ergma visiooni Euroopa Liidust, ütleks mu võrratu salgajuht „Reitu“ tõenäoselt:

„Imps, sul on vist segane silmapilk.“

Märkmed: