Ekspeaminister Mart Laar ütles oma jaanuarikuus peetud kõnes Tallinnas toimunud temaatilisel konverentsil „Eestluse elujõud“, et eesti ühiskond on kümne iseseisvusaasta kestel „ühte kasvanud“ hoopis kiiremas tempos, „kui me seda ette oskame kujutada“. Kuid rahvaarv väheneb ning selle põhjuseks on „enesehaletsemine“, „alaväärsustunne“ ja „vähene endast lugupidamine“, ütles Laar. Ta hoiatas: „Suurim oht rahvuslusele peitub aga meis enestes. Meid on liiga vähe ja jääb järjest vähemaks… Kui me seda endasse-uskuvat suhtumist ei kasvata, siis ei tule ka lapsi, sest lapsed sünnivad uhketesse peredesse.“

Endahaletsusest ja uhkuse puudujäägist eesti rahva hinges kõneles samal konverentsil ka ajaloolane Eerik-Niiles Kross. See, ütles Kross, on ärkamisajal tekkinud ja nõukogude ajal süvenenud hoiak, kui me kujutame iseendid ja oma ajalugu ikka veel mingi pimeda orjaöö ohvritena: „(See on meisse jätnud) mulje, et nõukogude ajal olime jõuetud ajaloo objektid, kelle kallal tarvitati vägivalda, keda viidi kui lambukesi tapalavale ja kes ise midagi enda kaitseks teha ei suutnud,“ ütleb Kross. Tegelikult taotles nõukogude kord just seda. Kuid aeg on sellest vabaneda, aeg on selg sirgu ajada ja olla „meie ise“, ütleb ajaloolane Kross.

Kross astub siin oma isa, kirjanik Jaan Krossi jälgedes. Temagi õigustab Eestis elanud suurmeeste kuulumist Eesti ja mitte kellegi teise maa ajalukku, vaatamata sellele, kas nad olid etniliselt eestlased (nagu kindral Juhan Michelson, geodeet Karl Tenner, kunstnik Johann Köler jt.); baltisakslased või mistahes muulased. Poja Eerik-Niilese läkitus on sama mis isa Jaani paljudel romaanidel: need mehed on „meie“, mitte „nemad“; olgem neile õigusega uhked!

Tegelikult on oleviku Eestil palju rohkemat kui need mineviku suurkujud, millele üle uhke olla. Üldise majandusvabaduse poolest on Eesti ligi 200 riigi hulgas neljas — ja külma sõja järgse arengu poolest 25 postsotsialistliku maa hulgas esimene. Need on äsjasel aastavahetusel antud hinded — esimene sihtasutuse Freedom House, teine Euroopa Panga poolt. Märtsi algul kirjeldas maailma suurimaid nädalalehti, ameerika „Newsweek“ vaimustatult, kui kaugele on Eestis arenenud infotehnoloogia (IT). Eesti on kaugel ees Suurbritanniast ja Saksamaast; 90 protsenti pangatehinguist toimub elektroonilisel teel; Eesti autoteede ääres juhatavad liiklusmärgid lähemaisse internetipunktidesse, kirjutab „Newsweek“ ja on eriti imponeeritud sellest, et Vabariigi valitsus töötab „ilma pliiatsi ja paberita“, st. — ainult arvutite abil.

Sel taustal võime vabalt käega lüüa, kui mõni pettunud aktivist nagu briti ragbi-fanaatik John Slade Eestit maha teeb. John Slade nimetab Eestit „vene maffiapesaks“ ning „lõhestunud ja tusaseks riigiks“. Lugupeetud ajalehele „Daily Telegraph“ märtsi algul antud usutluses iseloomustab Slade elu Eestis järgmiselt:

„Keegi ei naerata, kõik ainult sosistavad omavahel. Tänaval kõndides võib kuulda nõela kukkumist, see meenutab tummfilmi.“

Lehe andmeil olevat Slade püüdnud Eestis juurutada ragbit, kuid ta üritus olevat tagasi lükatud. Kes on seda mängu näinud, võib öelda — taevale tänu! Ka sellele võib uhke olla. Eestlane võib rahulikult selja sirgu ajada. Veel enam: Ta võib igasugustele John Slade'idele isegi naeratada. See ei maksa midagi.

Märkmed: