President Bushi pretsedenditul turneel läbi nelja riigi (5.—10. maini) oli kaks kõrgpunkti. Esiteks oli see reis jõuline samm Balti riikide kaitseks Venemaa ähvarduste vastu. Ja teiseks oli see julgeks väljakutseks Vene presidendile Vladimir Putinile teha heaks Jaltas sooritatud ajalooline ülekohus.

Bush on tavaliselt hoidnud oma kriitilisi märkusi Venemaa kohta nagu siidkinnastes, kuid seekord olid need läkitused sõnastatud toonis, mille selgus ei jätnud midagi soovida. Sealjuures suutsid mõlemad presidendid säilitada oma „sõbramehe“ naeratuse, kui välja arvata need kaks korda, kus Putin pirtsakaks läks: kõneldes Balti riikide annekteerimisest a. 1940 ja süüdistades neid vene rahvusvähemuste ahistamises.

Maailma meedia pani tähele, et Bushi teekonnal Riiast Tbilisi läbi Hollandi ja Moskva oli oma kindel tähendus — teavitada Vene presidenti II maailmasõja saatuslikest tagajärgedest. Väga tabavalt võtab selle kokku Washington Times’i reporter Joseph Curl, kirjutades:

„President Bushi etapid sellel teekonnal — algusega Lätis ja lõpuga Gruusias, kahel maal, mis ikka veel kannatavad sõjale järgnenud Nõukogude okupatsiooni haavade all — on iseendast sõnatuks läkituseks Putinile, kes möödunud nädalal väitis, et Ida Euroopas ei toimunud mingit okupatsiooni, vaid et need riigid hoopis tervitasid Nõukogude (vägede) tulekut.“

Seda patentväidet kasutasid Vene ametiisikud eriti Bushi reisi Riia-etapil, kus pressi andmeil tõstatati korduvalt Molotovi Ribbentropi salalepingu tühistamise küsimus Vene valitsuse poolt. N. Liit tühistas MRP juba a. 1989, kuid Putini valitsus on sellest keeldunud. Selle pakti alusel on Venemaal kui N. Liidu õigusjärglasel ikka veel teoreetiline võimalus lugeda Balti riike ja Ida-Euroopat oma „huvisfääriks“.

Washington Post’i reporter Peter Baker kirjutas sel puhul Riiast: „Viimastel päevadel on USA ametiisikud püüdnud Putinit veenda tühistama Molotovi Ribbentropi pakti heasoovlikkuse märgina Balti riikidele. Venemaa juht mitte üksnes keeldus, vaid ta valitsus tuli jälle välja selle vana nõukoguliku väitega, et ta kunagi ei ole okupeerinud Eestit, Lätit ega Leedut, vaid et need maad on ise palunud N. Liiduga ühineda. See väide ajab siinsed inimesed marru,“ kirjutab Baker Riiast, mõeldes muidugi lätlasi, eestlasi ja leedulasi.

MRP püsis tõenäoselt siiski Bushi tegevuskavas kuni Moskvani, kus ta võis selle tõstatada kinniste uste taga toimunud mõttevahetusel Putiniga. Sellele järgnenud pressibriifingul vastas Bushi pea-turvanõustaja Stephen Hadley, ajakirjanike sellekohasele küsimusele diplomaatiliselt: „Ma ei või öelda, et nad sellest ei kõnelnud.“

Me ei tea, millise tooni ja temperamendiga võisid toimuda Bushi Putini omavahelised „mees-mehe vastu“ mõttevahetused. Kuid oli vähemalt üks teema, kus Bush võttis käest ära oma tavapärased siidkindad ja ütles külmalt tõtt maailma avalikkusele, sealhulgas ka „sõber Vladimirile“. Selleks teemaks oli Euroopa lõhestamine pärast II maailmasõda. Selle hukkamõistmisega tahtis Bush Putinile eeskuju anda. Baker kirjutab: „Püüdes Putinit mõjutada (coach) mineviku vigu tunnistama ütles Bush oma Riia kõnes, et Ühendriikidel lasub osa süüd Euroopa sõjajärgse lõhestatuse eest, kuna president F. D. Roosevelt osales Jalta konverentsil 1945. Järgnenud poole Euroopa samm sammuline ülevõtmine kommunistide poolt oli Bushi sõnul „ajaloo suuremaid ülekohtuid“, mille pärand läks lõpuks hingusele alles N. Liidu kokkuvarisemisega 1991.“ (WP, 9. mai).

Need Bushi sõnad on parajaks vastuseks Putini furoori tekitanud varasemale deklaratsioonile, nagu olnuks N. Liidu lagunemine „möödunud sajandi suurim geopoliitiline katastroof“. Washington Times’is kirjutab selle kohta kolumnist Mark Steyn, et see oli teatud mõttes tõsi — katastroof venelastele: „See jättis kümned miljonid venelased elama väljapoole Venemaa territooriumi. Aga miks nad ei ole siis koju läinud? Kui on midagi, mida Venemaa hädasti vajab, siis on see — rohkem venelasi.“ (WT, 9. mai).

Kuid see ei näi olevat, mida Putin mõtleb. Võib küsida, kui palju suutis Bush Putinit mõjutada toimima tema (Bushi) eeskujul hukka mõistma MRP-d ja Jaltat samuti kui nõukogude ajastu rahvamõrvu — ja nende eest vabandama, nagu nõudis Läti president Vaira Vike-Freiberga? Nähtavasti mitte palju.

Kas võis see olla siiski omamoodi kontsessiooniks, kui Putin Saksa televisioonile antud usutluses Stalini-Hitleri salalepingu kohta möönis:„Tõepoolest koheldi Balti maid nagu maailmapoliitika ettureid. Ja see oli neile rahvastele traagiline. Seda tuleb selgesti öelda.“ (WT, 8. mai)

Kui Vene president möönab seda MRP kohta, miks ei mööna ta seda kõige kohta, mis MRP-le järgnes?

Märkmed: