Prantsuse näitekirjanik Jean Giraudoux kirjutas a. 1935 iroonilise draama „Trooja sõda ei leia aset“. See oli mõeldud minnalaskvatele prantslastele hoiatusena Hitleri vägede võimaliku rünnaku eest, mis ka toimus neli aastat hiljem. Nüüd mängivad prantslased, sakslased ja paljud teised samasugust minnalaskjate rolli, kinnitades USA valitsusele, et Iraagi sõda ei tohi aset leida. Nende arust on Iraagi probleem nagu Cheshire kass Lewis Carroll’i muinasjutus „Alice imedemaal“: ta kaob iseenesest, kui mitte midagi teha. Sellest illusioonist näib juhinduvat ka ÜRO peainspektor Hans Blix, kelle tegevust Iraagis võib iseloomustada kui venitamise ja ajavõitmise strateegiat.

Bushi valitsuse lähtekohaks on ÜRO 8. novembri deklaratsioon nr. 1441, mis nõuab, et Saddam Hussein hävitaks oma massihävitusrelvad või saaks karistatud „tõsiste järelmitega“. Väga selgelt on formuleerinud valitsuse seisukoha USA veterandiplomaat, endine välisminister George Schulz. Ta nimetab Saddam Husseini toimimist „kassi- ja hiiremänguks“ ÜRO inspektoritega ja peab kokkupõrget Iraagiga möödapääsmatuks. Washington Times’ile antud usutluses möönab eksvälisminister siiski, et „sel, mida me teha võime, on omad piirid“, lisades:

„Kui me tungime Iraaki, siis tuleb meil seda teha koos oma liitlaste suure, hästi koordineeritud koalitsiooniga, kelle vankumatuks otsuseks on teha Iraagi sõjalised ressurssid seks korraks ja jäävalt maatasa.“ (WT, 16. jaan.)

Kriitiliseks teguriks, kas tuleb sõda või mitte, on küsimus: kas Iraak on täitnud ÜRO Julgeolekunõukogu 8. novembri deklaratsioonis esitatud nõudmisi. Peainspektor Blix teatavasti argumenteerib, et Iraagi eksimused nende nõudmiste vastu ei ole piisavalt tõsised karmide järelmite vallandamiseks, ning et tema inspektorite ülesandeks on hoopis 1999.a. resolutsiooni nr. 1284 põhjal jätkuvalt esitada veerand-aasta raporteid asjade seisu kohta Iraagis. See argument on esile kutsunud teravaid pahameele avaldusi mitmete vaatlejate poolt. Nt. Washington Post’i juhtkiri ütleb:

„(Sellised) argumendid lükati väga õigesti tagasi nii (Bushi) valitsuse kui (ÜRO) julgeolekunõukogu poolt. Julgeolekunõukogu otsuseks oli mitte Iraaki inspektsioonide abil tõkestada, vaid ta massihävitusrelvad hävitada, ükskõik kas koostöö või konfrontatsiooni korras Iraagiga… Blix väidab nüüd, et ta toimib ühe vana resolutsiooni, mitte 8. novembri deklaratsiooni alusel. Tema eesmärk on päevselge: ta tahab USA sõjalist aktsiooni iga hinna eest ära hoida, isegi, kui see aktsioon on õigustatud Iraagi koostööst keeldumiste tõttu.“ (WP, 16. jaan.)

Hans Blixi tõeline eesmärk võib olla hoopis midagi muud, nt. võibolla Nobeli rahuauhind. Kuid kas selleks piisab illusioonist, et Iraagi probleem ajaga haihtub nagu Cheshire kass? Nobeli laureaat Saul Bellow on ütelnud:

„Kui vajadus illusiooni järele on väga suur, siis võib ühte rumalusse matta ükskõik kui palju intelligentsust.“

Praegu on käimas ülemaailmselt orkestreeritud sõjavastane propagandakampaania, mis püüab matkida 1960. aastate möllu Vietnami sõja vastu. Ent ärgem unustagem, mida Bush alles augustis ütles — nimelt, et „Saddami võib asendada ka mitte-sõjaliste vahenditega“. See on variant, mille saavutamine (samuti kui sõda) võib õigustada USA relvajõudude koondamist Pärsia lahe ruumi, nagu see praegu toimub.

Ma oleksin rõõmus, kuid mitte eriti üllatatud, kui ühel ilusal päeval tuleks Valgest Majast teade:
„Iraagi sõda ei leia aset“.

Arvamus

TRENDING