Prantsuse presidendivalimised ei ole sugugi prantslaste „oma asi“, vaid midagi, mis puudutab lähedalt kogu Euroopat. Sellest võib oleneda ka Euroopa ja Ameerika tulevane koostöö ehk teisisõnu: NATO — ja seega ka Balti riikide julgeolek.

„Washington Times'i“ korrespondendid David Sands ja Andrew Borowiec nimetavad Prantsuse valimiste esimest vooru „üllatuseks, mis võib anda Prantsusmaale uue kuju, lüüa segi alliansid kogu (Euroopa) mandril ning ära muuta Euroopa ja Ühendriikide suhete tooni“. (WT, 23. aprill.)

Euroopa kõigist vasak- ja keskvasakpoolsetest rezhiimidest on endise trotskisti, Prantsuse praeguse peaministri Lionel Jospini valitsus püüdnud rakendada kõige õigeusklikumat sotsialismi. Ometi on töötaolek, elukallidus ja maksud Prantsusmaal pidevalt tõusnud. Milliseks kujuneb Prantsuse valitsus pärast parlamendivalimisi juunis, võib kergesti otsustada sotsialismi staatuse ja saatuse kogu Euroopas. „Washington Post'is“ kirjutab selle kohta lehe välistoimetaja Keith Richburg:

„Prantsuse valimised on tänavu järjekorras teised nendest jõuproovidest Euroopas, mis peavad otsustama, kas sotsialistid suudavad jätkuvalt hoida valitsusvõimu enda käes või on konservatiivid tagasiteel võimule, järgnevalt Silvio Berlusconi mullusele võidule Itaalias. Esimesena kaotasid tänavu märtsis valitsusvõimu sotsialistid Portugalis. Hollandis tuleb valimisele uus valitsus mais ning paistab, et praeguse vasakpoolse (Tööerakonna) valitsuskoalitsiooni positsioon on löönud kõikuma. Ja Saksamaal peavad valijad sügisel (22. septembril) otsustama, kas (praegune) sotsiaaldemokraatlik (liidukantsler) Gerhard Schröder jääb ametisse või mitte.“ (WP, 21. aprill.)

Mida Richburg ei ütle, on see, et sotsialism Euroopa südamaal on sattumas parempoolsete piiramisrõngasse. Mandri-Euroopa keskne maadeblokk — Saksamaa, Austria, Prantsusmaa, Belgia ja Holland on ju kõik olnud viimaseil aastail sotsialistide valitsuse all. See on andnud isegi Euroopa Liidu juhtkonnale tugevalt vasakpoole värvingu. Kuid nüüd on see südamaa murenemas ja temaga koos ka oht, et Euroopast võiks kujuneda mingi sotsialistlik Ameerika vaenulik föderatsioon, nagu eriti prantsuse ja saksa sotsialistid seda sooviksid. Vana Mandri südamikku ümbritseb nüüd parem- ja keskparempoolsete valitsuste üha tihenev ahelik, milles valdavaks emotsiooniks on pettumus sotsialismist. Selle põhjus on lihtne.

Kõigis neis maades on viimase kümnendi jooksul maksud, tööpuudus ja elukallidus tõusnud, rahvusvaheline konkurentsivõime, eraettevõtlus ja majanduskasv aga vähenenud. Vastupidi „stagnale“ omal maal võivad Euroopa sotsialistlikud rezhiimid otse oma piiride taga näha majandusreformide positiivset mõju. „Wall Street Journal'is“ toob lehe välistoimetaja Michael Gonzalez näiteks just Prantsusmaa, kirjutades:

„Pole imestada, miks Prantsusmaa kannatab kapitali netoväljavoolu all, suurelt osalt Ühendriikidesse. Kuid ta on sattunud isolatsiooni isegi Euroopas, kus majanduse reformeerijad on tulnud võimule Hispaanias, Itaalias, Taanis, Inglismaal, Portugalis ja Iiris ning võivad olla võimule tulemas mujalgi.“ (WSJ, 18. aprill.)

Mis juhtub, kui ka Hollandis ja Saksamaal sotsialistid tänavu lüüa saavad, nagu näib lugu olevat Prantsusmaal? See tähendaks täispööret kogu Euroopa eliidi poliitilises orientatsioonis — otsekui oleks Niagara pandud tagurpidi voolama.

Võib arvata, et selline areng annaks uue mõtte Euroopa ja Ameerika koostööle ning NATO laienemisele. Tõenäoliselt põhjustaks see ka Euroliidu kõrgemates eshelonides sügava järelemõtlemise sotsialismi tuleviku üle.

Eestile oleksid mõlemad initsiatiivid teretulnud.

Märkmed: