Vladimir Putini Venemaa presidendiks tagasivalimise kampaania paljastas ühe drastilise vastuolu venelaste ja ameeriklaste hingelaadis. Valimiseelsed raportid Venemaalt kõnelesid peaaegu üksmeelselt „stabiilsusest“ kui kõige tähtsamast hüvest, mida vene rahvas valitsuselt ootab.
Kõrvutagem sellega Ameerika presidendikandidaatide praktiliselt üksmeelset lubadust tuua rahvale „muutust“ — olgu siis majanduse, ravikindlustuse, hariduse või riigikaitse alal. Nagu George Bush oma 2000. a. valimiskampaanias nii ka John Kerry tänavuses, ei tea rahvale lubada midagi paremat kui „muutust“. „Change is underway“ kõlab mõlemast leerist nagu kõige pühalikum evangeelium, otsekui oleks kõigi asjade lahendus lihtsalt nende äramuutmises. Venelased aga kardavad muutust nagu tuld. Mis on selle põhjuseks?
Esimeseks põhjuseks on kindlasti traumaatiline kogemus viltuläinud demokraatiaga. N. Liidu lagunemisest saadik 1991 on iga muutus Venemaal tähendanud muudatust halvemuse suunas. Korruptsioon on süvenenud, maffia võim tõusnud, rubla väärtus on pidevalt langenud, kuid mis kõige valulisem — keskmisele kodanikule on jäänud kättesaamatuks need valuutapoed, kodumasinad, autod ja välismaareisid, mis pidid lootuste kohaselt saabuma koos „demokraatiaga“.
Tegelikult oli see keskklassi ideaal, mis kujunes välja nõukogude ajal ja oli kättesaadav ainult partei-eliidile, võibolla 5—10%-le rahvastikust. Rahvastiku valdav enamus hoiti rahul „stabiilsuse“ abil. Elementaarsete tarbeainete (rukkileib, kartul ja vorst) ning propagandaks vajalike muude toodete (kirjandus) hinnad olid naeruväärselt madalad, kuid nad püsisid kindlad. See stabiilsus tagati riiklike juurdemaksetega. Aga kust võttis Nõuk. valitsus need subsiidiumid?
Seda „tundmatut suurust“ ei ole raske leida, kuid sellest räägivad harva kremlinoloogid ja peaaegu üldse mitte ameerika ajakirjanike raportid Venemaalt — nimelt et Vene valitsusel ei ole enam kasutada miljoneid orjatöölisi. Eks olnud see Gulagi orjade praktiliselt tasuta töö, mis tegi nõukogude inimese leivakorvi nii odavaks ja elustiili nii stabiilseks, et seda ihkab nüüd keskmine venelane tagasi nagu mingit kuldajastut. Gulag oli Vene „stabiilsuse“ hind!
Washington Times’i kolumnist Georgie Anne Geyer tsiteerib üht keskealist ettevõtjat Samaarast, kes ütleb: „Inimesed ei ole praegu huvitatud demokraatiast. Nad on huvitatud sellest, et raha teenida, lapsi kasvatada ja võibolla teha mõni välismaareis. Selles ei ole midagi paha. Sellega tuleb leppida nagu ilmastikuga.“ Geyer nimetab venelaste stabiilsuse iha otse „maaniliseks“, kirjutades: „President Putinis näeb vene rahvas eelkõige kasvõi osalistki rahuldust oma maanilisele stabiilsuse vajadusele .... Vähemalt ei tee ta asju halvemaks.“ (WT, 14. märts). See on küllaltki irooniline mööndus, kuna ta annab mõista, et enam halvemaks ei või asjad minna.
Kuid saavutatud stabiilsuse eest tuleb Putinil maksta teistsugust hinda. Kõik meetmed, mida ta on rakendanud oma võimu kindlustamiseks ja vene masside rahuldamiseks „stabiilsuse“ abil — ajakirjanduse suukorvistamine, liberaalide vangistamine või pagendamine, opositsiooniparteide läbikukutamine ja eraettevõtluse riigistamine — on rõugearmideks ta renomeele välisriikides, eriti investorite hulgas.
Nende meetmete tõttu on Venemaa hakanud kaotama mainet rahvusvahelisel kapitaliturul. Ja ilma väliskapitalita on raske kujutella seda uut suurvõimustaatust, mille Putin on lubanud Venemaal taastada. Juba diskuteeritakse Läänes avalikult Venemaa väljalülitamise üle G-8-st, st. maailma suurimate tööstusriikide klubist, ja see võib tulla kõne alla juba juunis, kui USA, Suurbritannia, Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania ja Kanada kohtuvad Venemaaga oma aastakongressil Sea Islandil, Georgia osariigis.
Ameerika päevikust: Stabiilsuse hind
Arvamus
TRENDING
