Kas Euroopa Parlament sooritas oma äsjaste valimistega harakiri? Küsimus ei ole frivoolne. Euroopa Liidu (EL) ülemandriline rahvahääletus juuni teisel nädalalõpul ei kõigutanud europarlamendis küll kummagi juhtiva fraktsiooni (kristlik-demokraatide ja sotsiaaldemokraatide) senist jõuvahekorda, kuid jõudsasti suurenes nende rahvaste osakaal, kes hääletasid vastu — kas oma maa valitsusparteile (nagu ka Eestis) või siis koguni ELile endale. Ning üliloid osavõtt hääletusest osutas terminaalsele huvipuudusele valimiste vastu, eriti ELi uute liikmesriikide seas.
Veidi enne valimisi küsis Wall Street Journal Eesti eksvälisministrilt ja europarlamendi populaarseimalt kandidaadilt Toomas Hendrik Ilveselt, mis põhjustab uusliikmete ilmset vastuseisu ELi edasisele integreerimisele. Ilves vastas: „See on hirm tundmatu ees ja valu, mida Ida-Euroopa tavakodanikud olid sunnitud kannatama selleks, et nad võiksid ühineda Euroopa „rikaste klubiga“.
Kaheksast Ida-Euroopa riigist, kes eemalejäämisega eriti selgesti oma „hirmu“ ja „valu“ demonstreerisid, kuulusid viis grupi kõige edukamate hulka: Sloveenia, Eesti, Poola, Tshehhi Vabariik ja Slovakkia. Nende osalus kõikus 17 ja 28% vahel (Eestil 26,7%), seega tunduvalt alla ühe kolmandiku. Ülejäänud kolmel (Ungari, Läti ja Leedu) oli osavõtjaid keskmiselt 43% hääletajaskonnast, st. umbes võrdselt kogu mandri keskmisega (45,3%).
Paljud lääne analüütikud nentisid, et neid parlamendivalimisi tuleb võtta ülemandrilise protesti- või umbusaldusavaldusena. Mõnes riigis suundus see protest otseselt valitsuserakonna vastu valimistel antud lubaduste täitmata jäämise eest. Prantsusmaal sai selle eest nuhelda keskparempoolsete, Saksamaal keskvasakpoolsete valitsuspartei. Inglismaal sai vapustava löögi peaminister Tony Blairi keskvasakpoolne valitsuspartei Labour (19%) niihästi opositsioonis olevatelt konservatiividelt (27%) kui ka ELi-vastaselt Sõltumatuse erakonnalt (12%). See annab hoogu oletusele, et kui need suhtarvud püsima jäävad, võib Labour tuleva-aastastel parlamendivalimistel (ja võimalikul referendumil eurorahaga ühinemise kohta) lüüa saada ning EL võib Inglismaa koguni kaotada. See tähendaks ka seda, et president Bush võib kaotada oma Iraagi-koalitsiooni kõige toekama liitlase.
Iraagi terroritõrjesõja rolli ei saa nendel valimistel jätta kahe silma vahele. Päris kindel on, et Euroopas üsna levinud opositsioon sõjale ja vaenukampaania Bushi vastu olid olulisteks elementideks mitme maa nihkes vasakule — kindlasti Hispaanias, Itaalias, Prantsusmaal ja mujal. Ka Eestis oli see vasemale nihe silmanähtav, kuid tõenäoselt mitte Iraagi tõttu. Otsustavam võis olla generatsioonide vahe: hääletamas käisid peamiselt vanurid.
Valimised Eestis sarnanesid mitmes suhtes Lääne Euroopa omadega. Need andsid vapustava löögi valitsuskoalitsiooni suurimale fraktsioonile, Res Publicale, valimislubaduste täitmata jätmise eest (nagu Saksa- ja Prantsusmaal) ja kutsusid esile terava kriitika ELi pihta (nagu Inglismaal). Kuid samas paistis silma kaks olulist erinevust. Valijate osalus oli äärmiselt madal ja nihe poliitilisel spektrumil oli paremalt vasakule (nagu Prantsusmaal), mitte vasakult paremale (nagu Saksamaal). Irooniline on, et valitsuspartei Res Publica ukse taha jäi, mis ei olnud sugugi ootuspärane.
Vaid paar nädalat enne valimisi teatas Tallinna Turu uuringute instituut, et Res Publica on koige populaarsem erakond Eestis. Mainekas Emori küsitluskeskus ennustas samal ajal, et „kindla mandaadi saavad kas Res Publica või Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kusjuures parteidest tuleb võitjaks kas Reformi- voi Kesk-erakond“. Kõik need prognoosid (peale sotsiaaldemokraatide osa) osutusid valeks. Küsimus, kuidas võib rahva, tema küsitlejate, valitsuse ning poliitiliste parteide vahel valitseda selline kommunikatsiooni-varing ehk tohuvabohu, väärib omaette doktoritööd.
Kuid need valimised võivad jääda ka tormiks teeklaasis. Europarlamendi 732-liikmelises koosseisus moodustavad 162 euroskeptikut ainult 22%. Ja kui uued deputaadid kohale jõuavad, leiavad nad, et nende mandaat ei anna neile õigust kaasa rääkida ei ELi välispoliitikas ega maksude või immigratsiooni küsimustes. Nende hooleks on peamiselt tervishoid, keskkonnakaitse jms. Eks sellest ole küllalt, et euroskeptikuks hakata ja valimispäeval koju jääda.
Ameerika päevikust: Süüdi oli „valu“, ütleb Ilves
Arvamus
TRENDING
