Mõnedki neist ideedest, mis moodustavad Ameerika valimisvõitluste aluspõhja, on juba oma 150—200 aastat vanad. Näiteks maksude alandamise või tõstmise küsimuse taga kollitab igihaljas klassivõitluse idee: „Võta rikkailt ja jaga vaestele.“ See pärineb otseliinis Marxi-Engelsi „Kommunistlikust manifestist“ a. 1848. Tänavu esindavad seda vaadet demokraadid, kes tahavad Bushi 2002.a. maksude alandamise seaduse tühistada ja seega makse uuesti tõsta. Vastupidine doktriin, mis nõuab maksude alandamist ja mida esindavad vabariiklased, on tuletatud shoti filosoofi Adam Smithi vabakaubanduse ja kapitalismi õpetusest 18. saj. lõpust. Suur osa nendest ideedest, mille ümber tänapäeval keerleb kodanikuõiguste debatt (relvakandmise õigus, abordiõigus, samasooliste abiellumise õigus jms.), on seotud Ühendriikide sünni ajal formuleeritud nn. föderalismi printsiibiga, mille ülesandeks on hoida tasakaalu föderaalse keskvalitsuse ja osariikide õiguste vahel.

Nüüd on aga esile kerkinud uus tõlgendus keskvõimu, USA-s niisiis föderaalvalitsuse, rollist. See teeb vahet „suure valitsuse“ ja „tugeva valitsuse“ vahel ning keerab pea peale senise arusaama, et konservatiivid, eelistades erasektorit, on föderaalvõimu laiendamise vastu; demokraadid aga selle poolt kasvõi erasektori täieliku riigistamiseni.

Heaks näiteks viimasest oli 1994.a. demokraatide, esmajoones Hillary Clintoni, ravikindlustuse riigistamise plaan, mille kohta tuntud kolumnist R. Samelson ütles: „Ainus asi, mida see plaan ei luba meile (riigi kulul) anda, on surematus“. (Plaan kukkus Kongressis läbi.)

Bushi valitsus on nüüd aga omalt poolt kehtestanud kuluka Medicare’i reformi, mille maksumus on 10 aasta jooksul 540 miljardit dollarit. See riigistab vanurite ravimite kulud, ja mõned vaatlejad leiavad, et vabariiklased on demokraatide „suure valitsuse“ idee („kuluta-kuluta-kuluta“) omaks võtnud. Teised aga ütlevad, et ei sugugi, vabariiklased on lihtsalt hakanud vahet tegema „suure“ ja „tugeva“ valitsuse vahel.

James Pinkerton, kes teenis eelmise Bushi valitsuses nõustajana, selgitab toimunud muutuse tagamaad Washington Post’is jargmiselt: „Viimase kümnendi jooksul on mõlemad erakonnad avastanud, et „suur valitsus“ on keskklassile (st. ka vabariiklastele) üsnagi vastuvõetav, kui valitsus oma rikkalikud dollarid kulutab keskklassi peale.“ (WP, 8. veebr.)

Filosoofiline kolumnist George F. Will ütleb, et tänapäeval ootab rahvas valitsuselt jõulisi samme oma põhiliste kartuste leevendamiseks ja seetõttu peavad konservatiivid niisamuti kui liberaalid suutma valitseda küllaltki kõvakäeliselt. Will kirjutab samas lehes: „Tugevaks valitsemiseks võimeline konservatism — ja „tugev“ ei tähenda mitte sama kui „suur“ — on ainus konservatism, mis on vastuvõetav üldsusele, kes ootab valitsuselt abi oma elu kolme suurima hirmu — haiguse, raugaea ja karjääri tõkestava viletsa koolihariduse — vastu.“ (WP, 1. veebr.)

Will rõhutab, et see uus vahetegemine „suure“ ja „tugeva“ valitsuse vahel annab vabariiklastele vabad käed omapoolseteks reformideks pensionide, ravikindlustuse ja hariduse alal. Teisisõnu: kui olukord nõuab, võivad vabariiklased samuti kui demokraadid riigivõimu laiendada, nimetades seda mitte „suureks“, vaid „tugevaks“ valitsuseks.

Võib küsida: kas aitab see neil luua endast kujutluse kui hoolivast ja kaastundlikust parteist, nagu Bush oma konservatismi iseloomustas ametisse astudes (Compassionate Conservatism)?

James Pinkerton võtab loo kokku lihtsa vormeliga: „Bushi valitsuse all on nad selle probleemi lahendanud, sest nüüd on nad valmis raha kulutama just nagu demokraadid.“ (WP, 8. veebr.)

Arvamus

TRENDING