Suvi — stressihooaeg?

Küsitlusfirma Saar-Poll on avastanud, et 87 protsenti eestlastest elab stressis. Pole selge, millest see tuleb, kuid — kindlasti mitte sellest, mis ameeriklasele, eriti newyorklasele, enim stressi tekitab. See on: igapäevane tundide kaupa närvitsemine rooliratta taga ja ootamine, millal „saba“ jälle liikuma hakkab. Aga milline peab siis olema veel prantslaste stress!

Juuli on prantslastele püha puhkusekuu. Kaks kolmandikku rahvast kaob siis päevapealt kodudest. Lõunasse viivaile teedele tekivad mitmesaja kilomeetri pikkused liikumatud autokolonnid. Jumal ise teab, kui kaua nad peavad seal ootama. Kuid prantslastele on „sabas“ ootamise stressi eest lohutuseks vähemalt nende puhkuse pikkus. Nende keskmine vacance on vähemalt nädala võrra pikem kui ameeriklase oma.

Aga ameerika motoristil on külluses muusuguseidki stressiallikaid kui notoorsed liiklusummikud. Ajakirjanik Jay Ambrose annab nendest põgusa ülevaate, kirjutades Washington Times’is:

„Osa inimesi on tuututamis-hullud. Teised keeravad end sulle ette ilma mingi hoiatuseta. Kolmandad ei võta kiirust maha, kui tahad nende rajale pääseda. Teed küll oma parima, et kokkupõrget vältida, istud ja istud — ja vahel mõtled, et peaks õieti Montanasse kolima.“ (WT, 13. juuli.)

Ameerika on oma stressist teadlik, kuigi see ilmselt ei ole nii hull kui Eestis. Newsweek teatas hiljuti, et kuni 70 miljonit ameeriklast ei saa magada. Ilmselt stressi viga! Kolumnist Richard Cohen märgib Washington Post’is, et „(Newsweek) soovitab mitmeid ravivahendeid, näiteks mitte juua kohvi pärast keskpäeva ja mitte saada rikkaks, sest siis tulevad rahamured.“ (WP, 12. juuli.)

Raporteerin hea meelega, et mul ei ole kunagi palju raha olnud. Olen ses mõttes stressivaba ja magan päris hästi, nii et ei ole kunagi kaalunud ka Montanasse kolimist. Ja eriti õnnelik olen ma võrreldes prantslastega, kui sõidame Washingtonist oma suvekodusse Delaware’i jõe äärde.

See retk on täpselt 300 miili pikk ja kulgeb samuti peamiselt põhja-lõunasuunalistel teedel, nagu ka prantslastel, kes trügivad lõunasse Vahemere äärde. Ei mäleta oma kuuetunnisel matkal kuskil olevat kogenud liiklusummikuid rohkem kui võibolla 5 või 10 minutit. Stressiks sellest ei piisa.

Kommenteerides Saar-Polli leidu, et ligi üheksa eestlast kümnest elab stressis, ütleb SL Õhtuleht selle põhjuste kohta midagi tõesti hämmastavat:

„Pingeline töö, soov areneda, end täiustada ja naabrist parem olla tapab nii vaimu kui ka keha.“ Teisisõnu: stressi põhjustab inimese normaalne areng. Sest nimetatud stressiallikad on ju loomuliku kasvuprotsessi stimulandid, mis toimivad igas inimeses. Nad võiksid mõjuda mitte stressi tekitavalt, vaid stressi leevendavalt (välja arvatud viimane). Iga inimene võib ise seada üles oma standardid selle kohta, mida temale tähendab „edukus tööalal“, anda omaenda definitsioon „arenguile“ ja kalibreerida oma saavutuste hindamine vastavalt omaenda võimetele. Ei saa olla paremat palsamit inimhingele, kui võida kord või teine öelda, et olen saavutatuga rahul, nii vähene kui see ka oli.

Peab tõesti imestama, kui eestlased on sellelt teelt kõrvale kaldunud ning oskavad vaid tahta „naabrist parem olla“ … st. ennast mõõta kellegi teise mõõdupuuga. Siis on viimane aeg ette võtta tõsine „enesepuhastus“, nagu ütles eelmine president Lennart Meri, ja raputada oma hingelt kõik võltsideaalid.

Selleks on eriti sobiv suvepuhkus. Suvi võiks meile olla mitte „stressihooaeg“, vaid „stressist vabanemise hooaeg“.

Märkmed: