Peterselli saar ja semantilised segadused

Neil päevil paigutas Maroko kümmekond oma sõdurit väikesele kaljusaarele nimega Perejil, mis hispaania keeles tähendab „petersell“. Saare peamiseks taimestikuks olevatki petersell, mida eriti hindavad Maroko kitsed. Neid käivad seal karjatamas Maroko kitsekarjused. Perejil asetseb vähem kui 200 meetrit Vahemere lõunakaldast, tillukese Hispaaniale kuuluva enklaavi (Hispaania Põhja-Aafrika) vastas. Nii Hispaania kui Maroko loevad „Peterselli saart“ endale kuuluvaks. Madrid saatis kohale neli sõjalaeva, et alla kriipsutada Hispaania suveräänsust. Maroko luges seda oma suveräänsuse rikkumiseks.

„Peterselli saar“ on vaid väike näide sellest, kui tähtsal kohal on Euroopas praegu riikide suveräänsuse küsimus.

Tunne Kelam, Eesti riigikogu liidreid ja esindajaid Euroopa tuleviku konvendis, ütles pärast konvendi äsjast kokkutulekut Brüsselis, et Euroopas käib nüüd võitlus „föderalistide“ ja „rahvusriikide pooldajate“ vahel — teisisõnu: tulevase euroliidu liikmesriikide suveräänsuse ümber. Eesti toetab rahvusriike, st. liikmete suveräänsust, rõhutas Kelam. Siinkohal tuleb märkida, et Euroopas mõeldakse „föderalismi“ all ilmselt tugeva keskvõimuga liitu, vastupidi Ameerikale. Ameerika föderalismi on lihtne defineerida: rangelt piiratud keskvõim (st. föderaalvalitsus) tohib täita ainult spetsiifiliselt temale ette kirjutatud ülesandeid, kuna osariikide ülesanne on tegelda kõige muuga. See kontseptsioon on mõeldud esmajoones osariikide õiguste kaitseks. Euroopa arusaama kohaselt oli aga nt. ka Nõukogude Liit „föderalistlik“, kuna ta ei tunnustanud osariikide rahvuslikku suveräänsust. Kuidas siis mõista sõna „föderalism“? Kas ameerika moodi või nõukogude moodi?

Kuid mida imestada mõistete pahupidi pööramise üle, kui isegi selline lihtne termin nagu „sõiduk“ on tänapäeval sattunud segaduste keerisesse. USA piirkonnakohus Bostonis tühistas süüdistuse terrorismis kahtlustatud Richard Reidi vastu, kes teatavasti püüdis kinga sisse peidetud lõhkelaengu abil õhkida ühe „massitranspordi sõiduki“ („a mass transportation vehicle“) ehk teisisõnu: reisilennuki. Kohtunik leidis nimelt, et lennuk ei ole „sõiduk“, kuna „sõiduk“ liigub ainult maad mööda. Kuid Reidi ähvardab veel kaheksa muud süüdistust, ms. süüdistus mõrvakatses, nii et ega ta nii kergesti ei pääse.

Päris segi näib olevat prantslaste ja sakslaste arusaam oma rahvuslikust identsusest. Oli aeg, kus Berliini peeti saksa kaine protestantismi kantsiks ning Pariisi — maailma ööelu ja erootika pealinnaks. Nüüd pidasid sakslased juba neljandat aastat Berliinis oma „Armastuse paraadi“. Leheteateil tõi see hiiglaslik reklaam seksile kokku ümmarguselt 750 tuhat pool- või kolmveerand-paljast tantsijat pühitsema „ürgaegset muusikat, aju lõhestavat narkootikumi ja lodevaid libiidosid“.

Pariisis seevastu valitseb tänavu argine töömeeleolu. President Jacques Chirac on paika pannud oma valitsuse ja töökava järgnevaks „viieks aastaks, mis peavad Prantsusmaa muutma“. Kavatsetud pöördeliste reformide hulgas näeb üks ette tervelt kaheksasaja tuhande riigiteenistuja vallandamise.

Prantsuse riigikord on praktiliselt Napoleonist saadik olnud etatistlik, st. esmajoones keskvõimule tuginev. Ehk nagu ajakirjas Figaro ütleb üks kommentaator: „Põhjus, miks prantslased riigilt nii palju loodvad, on see, et riik on alati igasse asjasse sekkunud.“ Chiraci otsus riigiaparaadi koondamiseks võib seega Prantsusmaale tähendada ajaloolist pööret detsentralismi suunas. See oleks kasuks ka Tunne Kelamile ja teistele, kes Euroopa tuleviku konvendis võitlevad väikeriikide suveräänsuse eest.

Meile peab jääma meie „Peterselli saareke“.

Märkmed: