Suvi on suvepäevadeks

Ei tea, kas suvepäevade pühitsemine ei ole mitte üks neist paljudest tohututest looduse eelistest, mis on ajaloo märkamatus helduses osaks saanud just meile, parasvöötme lastele. Ja mitte üksnes suvepäevad suvel, vaid ka talvepäevad (loe: suusapäevad) talvel ja seetõttu üldse igasugused huvitavad „päevad“ nagu kultuuripäevad New Yorgis või Lääneranniku Päevad Läänes ja Eesti päevad ehk Estod, mis on ka kindlasti kuidagimoodi suvepäevadest välja võrsunud. Ja seda kõike vaid seepärast, et oleme pärit niisugusest maailmast, kus on olemas suvi ja talv. Kuivõrd rikkamad oleme meie troopika ja arktika elanikest!

Öelge, kas beduiinidel Saharas on mõtet pidada suvepäevi või eskimodel Alaskas suusapäevi? Mind liigutavad igasugused eesti päevad praktiliselt pisarateni. On ka põhjust. Sest minu mälestuses püsivad nende kustumatu etalonina New Yorgi Eesti Teatri suvepäevad „Põrgupõhjas“, kristallselge Delaware'i jõe kaldal 1960. ja 1970. aastail. On põhjust rääkida ka juubelist, sest tänavu möödub 40 aastat nende algusest.

See aastapäev olgu ühtlasi mälestuspäevaks teatri hilisemale esimehele, raugematule tulihingele, kadunud Ralf Samsile, kes aastal 1962 ostis „Põrgupõhja“, asus kogu perega sinna elama ja alustas viivitamatult suvepäevade traditsiooni. „Põrgupõhja“, mis asetseb väikeses Shohola alevis Pennsylvania osariigi kirdetipus, on kunagine 60-aakriline talu, mille tare Ralf ehitas ümber moodsaks eeslinna-elamuks ning mille iidsest avarast küünihoonest ta kujundas vähehaaval ehtsa külateatri. Oma nime sai koht Ralfilt eneselt. Tee sinna laskus Delaware'i ürgoru kõrgelt kaldalt järsult alla jõe poole. „Sõida nagu põrgu põhja!“ kommenteeris uus peremees.

Algusest peale oli selge, et suvepäevadel tuleb lavastada mingi „show“. Ja seda pidime tegema meie, asjaarmastajad, ajal, mil auväärsed kutselised istuvad pidulauas ja lasevad söögil-joogil hea maitsta. Neid oli palju: Kadi Taniloo, Salme Lott, Leida Lepik, Oskar Setaru, Kustas Viljur… nüüd kõik lahkunud… ja mitmed neist ütlesid meie loomingu kohta, et nad said „palju nalja“.

Esimesi suvepäevi sisustas Romeo ja Julia „palkonistseen“. Selles laulis kadunud Leo Anto Mozarti „Don Giovannist“ laenatud viisi aaria („Oh tule mu juurde kallim — Julia! Julia!“) ja Eedi Kott käis Julia kaitsjana püssiga ringi ning laskis vaenlase pähe maha varese. Nendes divertismentides olid kaastegevad veel Helga Poola, Aime Martinson, Reet Karjan, Ell Tabur, Küllike Kott ja mõni teine. Üks meeldejäävamaid neist oli „Happening“ mõni aasta hiljem, pärast Hugo Raudsepa „Põrunud aru õnnistuse“ lavastust, kus Alvard Andra hoogsalt „põrunud aru“ parodeeris ning kus kaasa mängisid mitte vaid mu teismelised lapsed (Kadi Karisti originaalkostümeeringus), vaid ka meie unustamatu koer Pontus. Ta ilmus järsku lavale puht-improvisatsiooni korras ja kergitas jalga peaosalise sääre vastu, just kui oli saabunud „Happeningi“ dramaatiline kõrgpunkt. Ei keegi ole üheski teatris saanud suurema aplausi osaliseks kui Pontus, süütu hing.

„Põrgupõhja“ andis oma hiilgeajal palju kauneid suvepäevi ka NY meeskoorile, korporatsioon „Tehnolale“ ja arvukaile perekondlikele pidustustele nagu pulmad ja juubelid (mu kadunud Rootsi vend Olev tähistas seal nt. oma 50. sünnipäeva) — aga paraku ka paljudele matustele. Ralfi tütre Kaidaga lahkus meie seast hiljuti viimne „Põrgupõhja Sams“. Kunagiste kaunite suvepäevade mälestusi hoiavad nüüd veel Kaida vend Raivo ja lesk Leo Kallas. On lohutav teada, et need mälestused on heades kätes.

Märkmed: