Arrivederci, suvi!
Ei ole raske tänavuse suvega jumalaga jätta, arvestades selle rekordilisi rumalusi. Tõsi ju on, et rumalusi tehakse igal aastaajal (arvatavasti on selleks olemas ka vastav „Murphy's“ või „Peter's law“), kuid tänavused väärivad sissekannet otse kuulsasse Guinnessi rekordite registrisse.
Ma ei pea siin kogunisti mitte silmas poliitilisi tegusid, mida võib lugeda ühtaegu kas geniaalseiks või idiootlikeks, vastavalt sellele, kas oled demokraat või vabariiklane — nagu näiteks Kongressi viimane põllundus-seadus (farm bill), mis jagab miljoneid dollareid säärastele „farmeritele“ nagu Ted Turner ja teised meediamiljardärid, — või Bushi valitsuse uued terasetollid, mis tõstavad meie elukallidust ja meie liitlaste pahameelt Ameerika vastu.
Toon vaid kaks näidet sedalaadi absurdsustest, mida ei suuda ära hoida ei presidendi dekreet ega Kongressi konsensus.
Neil päevil läks Kalifornias ühest metsaülema büroost välja range käsk kodanikele, kelle suvilad asuvad riigilt renditud maatükkidel, et nad peavad oma õuedelt maha võtma lipuvardad. (Nendes lehvib tavaliselt USA riigilipp). Sellele ukaasile oli alla kirjutanud Ms. Debbie Gaynor, lehe teateil mingi metsavalitsuse ametnik. Lugu põhjustas patriootlikes suvitajates nördimust ja ulatus ka kohalike rahvasaadikute kõrvu. Üks neist pöördus Ms. Gaynori poole küsimusega: „Kas ajal, mil sajad tuhanded aakrid riigimetsa põlevad, ei ole Teil tõesti midagi paremat teha, kui tegelda lipuvarraste mahavõtmisega?“
Ametlikel andmeil on lääne osariikides tänavu maha põlenud kolm ja pool miljonit aakrit väärtuslikku riigimetsa — suurelt osalt seetõttu, et metsade valitsus on keelustanud tuld tõkestavate raielankide raiumise ning metsadesse teede ehitamise, mis hõlbustaksid tuletõrje ligipääsu palanguile. Ühtekokku on tänavu registreeritud 49 tuhat metsapõlengut, osa neist kuritahtlikult süüdatud.
Kuid Ms. Gaynor ei ole rahul üksnes lipuvarraste mahavõtmisega. Samas ringkirjas käsib ta suvitajatel maha võtta ka puude külge kinnitatud pesunöörid ning värvida suvilate uksed tumeroheliseks. Mu poeg ütles: „Debbie Gaynorile tuleks kinkida viiul ja tasuta viiulitunnid, et ta läheks ajalukku kui meie päevade keiser Nero.“
Selle suve lolluste bilanss lonkaks, kui me ei kõneleks prantsuse bestsellerist nimega „Hirmuäratav pettus“. Raamat võtab kokku islami propaganda mullustest 11. septembri terrorirünnakutest USA-le. Prantsusmaal on teost müüdud juba üle kahesaja tuhande eksemplari ning see olevat tõlkimisel 16-sse keelde. Autor Thierry Meyssan „tõestab“, et 11. septembri massimõrvade organiseerijaks oli mingi Bushi valitsuse ringkondadesse kuuluv äärmusparempoolne salaselts; et hävitamisele kuuluva Kaubanduskeskuse juudisoost teenistujaid oli hoiatatud hoonesse mineku eest ning et ameerika reisilennukite kaaperdamise viisid läbi Iisraeli agendid. Meyssani absurdsustele paneb krooni pähe väide, et lennukit, mis plahvatas kaitseministeeriumi hoonesse maandudes, ei olnud üldse olemas.
Sellele nonsensile on vihaselt vastu astunud kaks teist prantsuse publitsisti, kes nimetavad Meyssani väiteid „hallutsinatsioonideks“. Washington Posti veterankolumnist Jim Hoagland ütleb oma Pariisi kirjas, et prantslased lihtsalt armastavad „pidada debatte fantoomidega ja püherdada paranoias“.
Üldiselt oli see kuum suvi — nii Washingtonis ja Pariisis kui ka kuuldavasti Eestis. Vaatan juba vastu võimalusele tervitada uue, jahedama suve tulekut.
Jumalaga, hallutsinatsioonid!
Arrivederci, suvi!
Ameerika päevikust: Suvejutt V
Arvamus
TRENDING
