See kulminatsioon võib nüüd olla vaid kuude küsimus. Kui kumbki nendest initsiatiividest õnnestub, kahvatuvad kõik senised sõjavastased süüdistused ainult asteriskiks ajaloo annaalides, nagu ennustas üks kommentaator. Kui aga Iraagis ja Palestiinas jätkub veel kuude kaupa senine kontrovertne status quo ja üha uusi surmaohvreid nõudev sissisõda, võib Bush varsti oodata seniste süüdistuste tõusu kõrvulukustava forte fortissimoni.
Ei maksa aga veel välistada võimalust, et suvihari on potentsiaalselt juba alanud ning et vaenutegevus on hakanud, ehkki seni nähtamatult, vaibuma.
USA staabiülemate komitee esimees kindral Richard Myers juhtis hiljuti tähelepanu seigale, et 90 protsenti Iraagi sisside varitsusrünnakutest on toimunud suhteliselt väikses piirkonnas, Bagdadi-Tikriti-Al Ramadi kolmnurgas, kus muide tabati ja hukati Husseini kurikuulsad pojad. Iraagi põhja- ja lõunaosades on olud üldjoontes hästi stabiliseerunud, leiavad mitmed vaatlejad.
Iraagi ajutist valitsusnõukogu on Araabia Liiga peasekretär Amr Moussa kritiseerinud väitega, et tal oleks „rohkem võimu ja usutavust, kui ta oleks rahva poolt valitud“. See kriitika, ütleb „Wall Street Journal'i“ juhtkirjanik Robert Bartley, on ebaõiglane, kuid siiski ühes mõttes tervitatav. Bartley kirjutab:
„Ühelt poolt see (süüdistus) on naeruväärne, sest valitsusnõukogu, hoolimata oma puudustest, on pluralistlikum kui enamiku Araabia Liiga kahekümne ühe liikmesriigi valitsused. Kuid teiselt poolt on see midagi erakordselt tähendusrikast, et Araabia maailmas keegi tõstab esile valimiste tähtsust (demokraatia) proovikivina.“ (WSJ, 21. juuli.)
Palestiina „teejuhistega“ on samuti loodud situatsioon, milles konstruktiivsed jõud võivad aja tulles end maksma panna destruktiivsete üle. On juba toimunud rida pretsedendituid kohtumisi kõrgeimal tasandil USA, Iisraeli ja Palestiina juhtide vahel. President Bushi „teejuhised“ võivad osapoolte heatahte korral osutuda meie sajandi kõige hüvaendelisemaks ürituseks.
Ärgem unustagem: Where’s a will there’s a way.