Oli aeg, ainult paar-kolm aastat tagasi, kui Ida-Euroopa riikide ühinemine Euroopa Liiduga (EL) 2004. a kutsus Läänes esile hirmujutud kohtade kaotamise ohust idariikide odavapalgaliste oskustööliste eelseisva invasiooni tõttu. Nüüd kõnelevad inglased ühest hoopis teistpidi invasioonist – abiellu astuvate lääne noormeeste ja neidude taltsutamatust ihast lennata oma vallaspõlvest lahkumist pühitsema idariikide pealinnadesse, eelkõige Tallinna.
Need linnad on leitud eriti sobivad olevat pruudi ja peigmehe laulatuseelse õhtu separaatpidudeks, milliseid Eestis vanasti saksa eeskujul nimetati „polterabenditeks“, see on: õhtuiks, mil võib palju mürglit teha. Wall Street Journal on seda rahvaliikumist uurinud ning avaldab oma (arv. briti) kaastöölise Cassell Bryan-Low reportaazhi Tallinnast. Nentides, et traditsioonilised turismimekad neid noori enam ei võlu, kirjutab Bryan-Low: „Briti abielluvate noormeeste ja neidude lahkumispeod (vastavalt kas „stag-do'd“ või „hen-do'd“) on nüüd siirdumas kaugemale. Lennud linnadesse nagu Amsterdam või Barcelona on juba saanud liiga igapäevasteks. Nüüd, kus lennupilet Ida-Euroopasse on odav, on populaarseks saanud teised reisisihid – Riia, Bratislava,Vilnius, Budapest ja Krakow" (WSJ, 10. aprill.)
Kuid pidutsejad ei ole nendele linnadele mitte alati õnnistuseks. Meenuvad möödunud aastate intsidendid, kus inglise jalgpallifännide küllasõidud mandri matshidele kutsusid esile massimürgleid ja isegi surmajuhtumeid teiste maade pealinnades. Näib, et praegused briti pulma-eelikud on oma meelelahutuste osas mõnevõrra mõõdukamad. Kuid ka Tallinnas või Riias võib nende käitumine esile kutsuda nii ametivõimude kui kohalike kodanike meelehärmi. Briti reporter tunnistab: „Siin Tallinnas, kus ajaloolist vanalinna tähistab munakivisillutis ja kaunistavad keskaegsed kirikud, on välismaiste noormeeste lärmakad jõugud tavaline nähtus. Ühel lõunatunnil hiljuti tagus grupp inglise mehi, õlletoobid käes, jalgpalli otse linna 15. sajandist pärineva raekoja ees, aeg-ajalt tabades ka teisi turiste ja kohalikke elanikke.“ Nende entusiastide meelisharrastuste hulka kuuluvad mõnedki detsibelli-rikkad hobid nagu Kalashnikovi püsside või Glocki püstolite paugutamine Tallinna lasketiirul; aga ka ilmumine restorani või tänavale kirjudes supelkostüümides. Populaarne on ka meeste esinemine naiste riietes. Üle kõige meeldivad neile aga lakkamatud ekspeditsioonid baaridesse, kus juuakse ja tantsitakse hommikuni. Kärarikas tänavateater kuulub nende leiuretkede juurde „eo ipso“.
WSJ on uurinud ka kohalikke reageeringuid nende lärmakate külaliste tegemistele ja olemistele. Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli seletas usutlejale: „Eestis kui me joome, ei tee me nii palju lärmi.“ Mutli soovib, et briti pidutsevad turistid peatuksid Eestis kauem kui vaid paar-kolm päeva ja kulutaksid rohkem raha muudele asjadele kui joomapeod. Suurbritannia suursaadik Tallinnas Nigel Haywood on teadlik sellest, et kõnealust laadi turismil võivad olla negatiivsed tulemused — et mõnedki eesti ärimehed on mures, kuna lärmajad võivad teised turistid eemale peletada. Tüüpiliselt inglasliku alahinnanguga ütleb suursaadik: „Üldiselt peab möönma, et paljud ei saa aru, miks mõned brittide grupid sedamoodi käituvad.“
Londoni ametnikul Mandeep Baura’l on selle kohta oma seletus. Tema õigustab pidutsemist Ida-Euroopas omapärase väitega, et töö ja koduelu Inglismaal ei jäta meelelahutuseks aega. Baura, keda Bryan-Low intervjueeris Riias, ütleb, et nii temal kui ta sõpradel on nii palju ametialaseid ja perekondlikke kohustusi, et praktiliselt ainus võimalus kokku saada „on meil siis, kui keegi abiellub“.“
Baura on ühtlasi nende pidutsejate sotsio-ökonoomilise klassi tüüpiline esindaja. Ta kulutas möödunud aastal $3500 kahele „stag-do“ lennule. Asjatundjad on välja arvestanud, et lahkumispidude seltskonnad kulutavad pidu-nädalalõpu kestel keskmiselt $600–800 isiku kohta. Ilmselt erineb see klass möödunud aastate socceri-mürgeldajaist. Tegu on ju oma kodu looma hakkavate, suhteliselt jõukate noorte vabakutselistega, mitte jalgpalliväljakute proletariaadiga.
Tuntud Wall Street’i firma Morgan Stanley analüüs näitab, et inglased kulutasid 2004. a pulmaeelsetele pidulendudele ca miljard dollarit.