Tegu näib aga olevat teatava tsükliga, milles kõigil neil tegureil on oma osa. „New York Times'i“ välispoliitika ekspert Thomas Friedman, kes viibis hiljuti pikemat aega Iraagis, esitab selle tsükli mudeli, alustades Ühendriikide jätkuvalt tõusvast naftavajadusest:
„See tähendab üha suurenevaid USA naftaimporte Saudi Araabiast. See omakorda tähendab, et Saudi-Araabial on rohkem dollareid jagamiseks Wahhabi fundamentalistlikele evangelistidele, kes kulutavad need usuliste koolide rajamiseks Pakistani. Pakistani talumees ei suuda enam talu pidada meie subsiidiumide tõttu (mis teevad arengumaade põllusaadused lääne omadega võistlusvõimetuiks) ja ta läkitab oma pojad Wahhabi kooli, mis on tasuta ja pakub sooja lõunasööki. Ta pojad õpivad tundma ainult Koraani ja on täiesti ettevalmistamata moodsale elule, kuid nad teavad üht: kõiges nende viletsuses on süüdi Ameerika. Siis ühineb üks poegadest al-Qaidaga ja ta tapetakse USA eriüksuse tules. Ja meie arvame, et võidame sõja terrorismi vastu. Tühi lootus.“ (NYT, 24. sept.)
Friedmani sarkastilisele järeldusele nagu kinnituseks lõppes septembri keskel Cancunis, Mehhikos toimunud Maailma Kaubandusorganisatsiooni aastakoosolek häbiväärse krahhiga. Sellest oli oodatud vähemalt mingit esialgset kokkulepet arengumaade ja tööstusmaade vahel — viimaste põllumajandus-subsiidiumide vähendamiseks. Kuid nii USA kui Euroopa delegatsioonid vältisid seda teemat sisepoliitilistel põhjustel (et mitte pahandada oma suurfarmereid), nõnda et arengumaade esindajad marssisid konverentsilt lihtsalt in corpore välja.
Sellega sai masendava tagasilöögi maailma vabakaubandusliikumine, mis pea kõigi ekspertide hinnangul võiks olla just esmaseks teguriks kolmanda maailma vaesuse kaotamisel ja elatustaseme tõstmisel.