Veebruarikuu üllatuseks oli see poolehoiulaine, mille USA üldsuses esile kutsus Läti presidendi, Vaira Vike-Freiberga külaskäik Bushi Valgesse Majja. Käsikäes sõprusavaldusega Lätile ja teistele Balti rahvastele kõlas ameerika meedias rohkesti ka põlastavaid hääli Prantsusmaa presidendi Jacques Chiraci pihta.

„Ei, meie ei serveeri enam prantsuse friikartuleid. Võibolla soovite eesti või läti friisid?“ ütleb baarimees näljasele külalisele ühel hiljutisel naljapildil suurlehe „Washington Post“ huumoriveergudel. Balti (ja teiste Ida-Euroopa) riikide vastasseis Prantsusmaaga oli tõepoolest ameerika meedia tulipunktis mitu päeva. Nii juhtkirjanikud kui karikaturistid tsiteerisid korduvalt pr. Vike-Freiberga vankumatut toetusavaldust president Bushile pärast seda, kui Chirac oli Ida-Euroopa rahvaid avalikult hurjutanud nende Ameerika sõbralikkuse pärast Iraagi sõja küsimuses.

See oli Balti riikidele rohkem kui vaid „minut päikesepaistes“. See oli veenev hääl Euroopa Liidu ja NATO uuest liikmeskonnast ehk nn. „Vilniuse Kümnelt“. Nende maade USA suursaadikud olid koostanud ühise kirja, milles avaldati toetust USA karmile seisukohale Iraagi ründamise küsimuses, nii nagu selle oli esitanud ÜRO Julgeolekunõukogule USA välisminister Colin Powell 5. veebruaril. Läti vaprat presidenti — ehk nagu üks ajakirjanik ütles: „Balti Margaret Thatcherit“ — tunnustati otsekui selle „uue Euroopa“ välisministrit.
„Washington Times'i“ diplomaatiaveeru toimetaja võttis oma tundmused Vike-Freiberga visiidi kohta kokku kolme sõnaga:

„Thank you, Latvia!“

Nende avalduste taustaks on mõistagi konflikt nn. „uue“ ja „vana“ Euroopa vahel Iraagi kohtlemise küsimuses. „Uued“ toetavad president Bushi sõjaplaane; „vanad“ (st. Saksa- ja Prantsusmaa) on ägedalt sõja vastu. Hiljuti tungis Prantsuse president Jacques Chirac Ida-Euroopa NATO ja EL-i kandidaatriikidele avalikult kallale, süüdistades neid kasvatamatuses, ebalojaalsuses Euroopa vastu ja puhtas poliitilises totruses - vaid seepärast, et nad julgevad häält tõsta (Chirac'i sõnastuses „ei oska suud pidada“, st. ei oska olla vait, kui kaalul on see, kas nad pääsevad Euroopa Liitu või mitte).

Chirac’i ootamatu vihapurse 17. veebruaril leidis vastukaja Ameerika laiemates hulkadeski. Internetis kuulutas keegi välja võistluse, kuidas kõige paremini iseloomustada olukorda, kus Ameerika peab minema sõtta ilma Prantsusmaata. Esimesele kohale tuli vastus:

„Minna sõtta ilma Prantsusmaata on nagu minna hirvejahile ilma akordionita.“

„Washington Post'is“ iseloomustab ameerika lugupeetavamaid kommentaatoreid, George F. Will, Chirac’i vürstina, kes kohtleb väiksemaid riike matsliku alamkihina. Will kirjutab:

„Kõneldes (Ida-Euroopa) rahvastest nagu mõni hertsog, kes põlastab oma alamseisusest teenrite lauakombeid, süüdistab Chirac neid kasvatamatuses — umbes nagu kalakahvli kasutamises salati söömiseks — ja et nad magasid maha hea võimaluse vait olla, kuna mitmed neist alles kandideerivad Euroopa Liitu.“ (19. veebr.)

See on varjatud, kuid ilmselge ähvardus, et kui nad ei toimi Pariisile meelepäraselt, võivad nad liidu liikmesusest suu puhtaks pühkida. „Washigton Times'is“ nimetab kolumnist Tony Blankley seda vetoga ähvardamist sõnaselgelt „väljapressimiseks“ ja ennustab, et Ida-Euroopa rahvad võivad eelistada Euroliidule koguni ühise vabakaubanduspiirkonna loomist USA-ga. See oleks päris huvitav tulevikumeloodia.

Olevikku iseloomustab aga veebruariüllatus: kui valjult võib kõlada ühe väikeriigi hääl praegusel muutuval rahvusvahelisel foorumil.

Märkmed: