Briti parlamendivalimised 5. mail kindlustasid peaminister Tony Blairile kolmanda („ajaloolise“) ametiaja — või vähemalt selle alguse. Sest paljud vaatlejad arvavad, et Blair ei püsi valitsusjuhi ametis enam kaua. Nagu ütles Washington Times'i kolumnist Mark Steyn: „Ta võit ei ole mitte uus mandaat järgmiseks viieks aastaks, vaid ülesütlemisteade ametist lahkumiseks võibolla aasta-paari pärast.“
See diagnoos ei ei pruugi olla küüniline iroonia, vaid tundub loogilise kokkuvõttena Tony Blairi poliitilisest bilansilehest — Mark Steyni sõnul: „Ta võitis kampaania, kuid kaotas partei, parlamendi ja rahva.“
Mark Steyn on siin mööda läinud peaminister Blairi sisepoliitilistest saavutustest, mis on võrreldavad „Raudse leedi“ (Iron Lady) Margaret Thatcheri omadega. Ta on seeasemel esile tõstnud inglise rahva traumat, mille põhjustas Blairi ustav toetus USA presidendi G.W. Bushi Iraagi sõjakäigule. Suur osa nii brittidest kui ka parlamendist ja Leiboristlikust Parteist peab seda toetust katastroofiliseks eksituseks.
Tony Blairi on võrreldud ekspeaminister Margaret Thatcheriga peamiselt selle poolest, et ta võttis omaks Thatcheri turumajanduslikud uuendused, mis tegid lõpu Leiboristliku Partei marksistlikule tiivale (Neil Kinnockiga eesotsas) ja rajasid Briti majandusele uue aluse, tänu millele Inglismaa tööpuudus on kaks korda madalam ja majanduskasv rohkem kui kaks korda kõrgem Euroopa keskmisest.
Thatcher oli aga ka tugevaks toeks USA presidendile Ronald Reaganile külmas sõjas (1947—91). Kui Kreml 1980. aastail püüdis takistada ameerika tiibrakettide(intermediate range cruise missiles) paigaldamist Euroopasse, andis Thatcher Reaganile tubli süsti võitlusmoraali nende legendaarsete sõnadega: „Now is not the time to go wobbly“ („Nüüd ei ole aeg põlvist nõrgaks lüüa“). N. Liit kartis neid relvi võimalike tuumapommide kandjaina ja Reagan viis oma kavatsuse läbi.
Üks äsjane Wall Street Journal'i (WSJ) juhtkiri sedastab, et samal viisil on Tony Blair kahel korral karastanud Ameerika presidentide võitlusmoraali. Esiteks veendes Bill Clintonit Kosovo sõjas ähvardama Serbia türanni Milosevicit NATO maavägede dessandiga (1999), mis ajas serblased paanikasse ja otsustas sõja käigu. Ning teiseks, kindlustades president Bushile Briti sõjajõudude koostöö Iraagi vabastamisel (2003), kuigi see läks talle maksma kogu ta poliitilise kapitali omaenda rahva hulgas.
Ühendriikidel on seetõttu põhjust olla Blairile tänulik, rõhutab WSJ juhtkirjanik ja võrdleb Blairi abi Bushile Winston Churchilli abiga Franklin Rooseveltile II maailmasõjas.
Eriti tänulik Blairile on aga Iraagi rahvas, väidab WSJ-i juhtkirjanik, tsiteerides Iraagi värsket presidenti Jalal Talabanit, kes on hämmelduses brittide vaenulikust hoiakust. Talabani pöördub brittide poole järgmiste sõnadega: „Suurbritannia peaks olema uhke, et meie rahvas loeb Iraagi vabastamist üheks teie kõige hiilgavamaks tunniks. Ajalugu annab oma kõrgeima hinde Tony Blairile kui türannia võitnud tshempionile. Selles ei ole mul vähimatki kahtlust.“ (WSJ, 5. mai).
Kui see aeg nüüd võibolla lõpeb, võime ikkagi tunnustust jagada USA-Briti senisele „erivahekorrale“, mis on aidanud Euroopa väikeriike, sh. Eestit, Lätit ja Leedut oma identsust säilitada läbi kogu sõjajärgse ajastu ning olnud vankumatuks kaitseliiniks ka alanud terroriajastul, kus on musta pilvena silmapiirile tõusnud Venemaa nostalgiline tagasipöördumine Nõukogude korra rüppe.
Sellele mõeldes võime koos G.W. Bushi ja Iraagi presidendi Talabaniga öelda: „Thank You, Tony.“