Kui palju on ajad muutunud 1958. aastast saadik, kui ilmus Wm. J. Ledereri ja E. Burdicki menur „The Ugly American“? Näib, et mitte palju. Raamatu peategelane, „inetu ameeriklane“, kes sümboliseeris kogu rahvast, sai siis autoritelt nahutada oma „arrogantsuse, ebapädevuse ja korruptsiooni“ eest, ja samade pattude eest nuhtleb Euroopa nüüd kaasaegseid ameeriklasi eesotsas president Bushiga.

Eurooplaste kaastunne ameeriklastele 3000 inimese hukkumise puhul terrorirünnakus 11. septembril 2001 jäi üürikeseks. Jah, sel leinapäeval kinnitas küll prantsuse suurima päevalehe Le Monde’i Jean-Marie Colombani, et „(täna) oleme me kõik ameeriklased“, aga möödunud kuul avaldas ta Wall Street Journal’is artikli, milles süüdistab president Bushi valetamises ja mille põhiheliks on etteheide kogu ameerika rahvale: me armastasime teid 11. septembril, me kõik olime koos teiega Afganistanis, aga vaadake, mida te olete Iraagis teinud.

Kolumnist Charles Krauthammer iseloomustab prantslaste praegust suhtumist ameeriklastesse Washington Post’is jargmiselt:

„„Me armastasime teid 11. septembril“ tähendab: teie meeldite meile, kui olete ohvrid, verised ja põlvili maas; meile ainult ei meeldi, kui te tõusete püsti ilma meilt luba küsimata,“ (WP, 12. märts.)

Ameerika rooskamine (America bashing) Euroopas ja mujal maailmas on Iraagi vabastamisest saadik sedavõrd laienenud, et nüüd võib sellest juba kõnelda kui mingist usundist. Sellena iseloomustabki seda nähtust Washington Times’i kolumnist Suzanne Fields: „Oma varasemast staatusest, kus ta oli vaid eelajalooliste marksistide, elukutseliste ohvrite, kolmanda maailma nutunaiste ja islami-fashistlike troglodüütide (koopaelanike—toim.) ajaviiteks — on Ameerika mõnitamine tõusnud mingiks uueks, suureks, globaalseks religiooniks.“ (WT, 12. aprill).

Fields leiab, et selle vihkamise taga peitub peamiselt kadedus ameeriklaste ettevõtlikkuse ja otsustava toimimise pärast oma tõekspidamiste ja
väärtuste kaitsel. „Meid kadestavad need, kes on ise kas nõrgad, arad või ahned — lihtsalt vaid seepärast, et me oleme ameeriklased,“ ütleb Fields.

Siinkohal ei ole vajalik hakata katalogiseerima ameeriklaste initsiatiive Euroopa ja teiste maailmaosade heaks II maailmasõjast ja Marshalli Plaanist alates kuni Külma sõja lõpetamise ja Nõukogude Liidu likvideerumiseni. On selge, et kõik Euroopa riigid, nii suured kui väikesed, ja kui aeg tuleb, siis loodetavasti ka Iraak, võlgnevad Ameerikale rohkem kui Ameerika neile võlgneb.

Ameeriklased on aastakümnete jooksul harjunud sellesse suhtuma kaunis külma rahuga. Ehk nagu ütleb Fieldsi kolleeg Washington Times’is, Tony Blankley: „Ameerika üldsus omistab välismaiste juhtide arvamustele harva mingit eriti kõrget väärtust. Enamasti me lihtsalt eirame neid või leiame, et nad teevad vaid pahandust (they are up to little or no good), WT, 10. märts).

Märkmed: