USA valimiskampaania käesolevas faasis on saanud populaarseks lendsõnaks „väärtused“. Nii president Bush kui tema rivaal John Kerry on hakanud vältima konkreetseid probleeme nagu Iraak või majandus ja toonitama oma patriootilisi „väärtusi“. Mõnegi vaatleja hinnangul ei ole valimisvõitluse tase seeläbi kaugeltki tõusnud, vaid koosneb sageli — nagu ma siinsel veerul juba jaanuaris täheldasin — löökidest allapoole vastase vööd (vt. „Kampaania allpool vööd“). Teisisõnu: nad tahavad näha pesuehtsat kisklemist.

Washington Posti soliidne kolumnist Robert Samuelson märgib selle kohta: „Kampaaniad reageerivad vastavalt sellele, mida hääletajad tahavad (või ka ei taha) kuulda. Praegu tahavad nad nähtavasti kuulda, et kandidaadi konkurent on ebaaus, võimetu ja hädaohtlik.“ (WP, 14. juuli).

Samuelsoni järgi hoiduvad nii Bush kui Kerry tõsisematest teemadest nagu uute töökohtade loomine, Iraagi ühiskonna stabiliseerimine või samasooliste „abielu“ õigus ja rõhutavad pigem oma truudust „väärtustele“, milliseid mõlema tugigrupid pühaks peavad. Majanduse valdkonnas lähtub Kerry klassivõitluse väärtustest (jõukate maksustamisest ja riigiraha vähemjõukatele jagamisest), kuna Bush näeb lahendust maksude alandamises ja eraettevõtluse stimuleerimises. Väärtuseks, mille eest mõlemad võitlevad, on ühiskondlik hüve, kuigi erineva aadressiga.

Terrorismivastases sõjas on tüliõunaks teine klassikaline väärtus — tõde. Bushile on absoluutseks tõeks veendumus, et Iraagi demokratiseerimine on selle võitluse lahutamatu osa. Ta loodab võitlusrinnet üleilmastada ja uusi liitlasi oma tões veenda USA autoriteedi ja ressursside mõjul. Kerry ei ole selles tões samavõrra veendunud ja loodab, et suudab Iraagi olukorra lahendada oma isikliku sarmi ja Euroopa sõprade toetuse abil.

Tõe ja hüve kõrval kuulub igikestvate väärtuste hulka veel ilu. Ka ilu on segatud tänavusse valimisvõitlusse liberaalide ja konservatiivide vahel — ja nimelt võitlusse selle üle, kuidas defineerida mõisteid „abielu“ ja „perekond“. Liberaalid leiavad, et „perekond“ tähistab eelkõige teatavat juriidilist lepingut kahe inimese vahel, ükskõik, milline on nende sooline kuuluvus. Konservatiivide järgi ei saa aga „perekonna“ mõistest eraldada tema bioloogilisi, kultuurilisi ja usulisi tunnuseid, nagu need on kestnud läbi aastatuhandete. Lisaks sellele (ja see on siinkirjutaja isiklik arvamus) on võimalik väita, et kuivõrd „pere“ algab armumisest, iharusest ja sigitusaktist, puudub samasooliste „pere“ loomisel teatav erootiline ilu, mis erisoolistel on olemas.

Küsimused, mis on tõde, hüve või ilu on andnud filosoofidele tööd ja leiba Aristotelesest saadik (4. saj. eKr). Neid mõisteid ei ole kunagi suudetud püsivalt defineerida. Vastused läbi aegade on kõikunud kahe pooluse vahel: relativistide järgi — see on igaühe isiklik asi, nagu nt. ütluses, et „Ilu on vaataja silmades“ („Beauty is in the eye of the beholder“); või idealistide (platoonikute) järgi — „Ilu on igavene muutumatu idee“.

Aga muidugi, kui tõde, hüve ja ilu või ükskõik, millised väärtused oleksid vastuvõetavalt ja üheselt defineeritud, siis ei oleks meil ka käimasolevat valimisvõitlust. Ei Kerry ega Bush ei saaks siis oma vastast süüdistada selles, et ta on „ebaaus, võimetu ja hädaohtlik“, nagu Samuelson ütleb. Siis poleks neil ju midagi, mille üle vaielda. Praegu peame leppima sellega, et mõlemal lihtsalt ei saa õigus olla; teisel neist peab olema tõest mingi pettekujutelm. Lugupeetav kolumnist Samuelson lohutab meid lõpprepliigiga: „Elame demokraatlikus ühiskonnas ja demokraatias on igaühel õigus omada pettekujutelmi.“

Märkmed: