Kui Gruusia territooriumil asuv Abhaasia end veebruari algul „iseseisvaks“ kuulutas, meenus rida isiklikke mälukilde nii või teisiti seoses selle kauge lõunamaaga.

Meenus isa jutustus Simititsa eesti asundusest (ehkki see asub Venemaa teises otsas). Meenus kunagine töökoht Tartu Kirjandusmuuseumis. Ja meenus Eduard Wilde romaan „Prohvet Maltsvet“, kes esimesena hakkas Kaukasuse viljarikkaid mäenõlvi Abhaasias ja Krimmis nimetama „tõotatud maaks“. Tema sütitas tuhandetes eestlastes vastupandamatu väljarändekire, mille tulemuseks oli hulk edukaid eesti asundusi Venemaal.

Kuid põnevam kui mineviku Abhaasia, on küsimus: mis toimub õieti oleviku Abhaasias? Kas ei ole siin „iseseisvaks“ kuulutamise katte all käimas eeltööd kahe Gruusia piirkonna (Abhaasia ja ka Lõuna-Osseetia) liitmiseks Venemaaga? Kahtlusi äratab kohapealt tuleva informatsiooni nappus. Me ei tea näiteks, mis õigusega Vene parlament dikteerib Gruusia valitsusele tingimusi seoses Abhaasia iseseisvumisega. Moskva ähvardab nimelt Abhaasia iseseisvumist kiirendada (!), kui Gruusia valitsus ei jäta oma püüdlusi NATO-ga ühinemiseks. Kuidas seda mõista?Kas „kiirendamine“ ei tähenda siin mitte „valutumat surmanuhtlust“?

Washington Times’i korrespondent Svetlana Korenovska tsiteerib se’s asjas Reutersit, kirjutades: „Vene parlament kavatseb panna hääletusele resolutsiooni võtta kaalumisele võimalus Abhaasia ja Lõuna-Osseetia suveräänsuse omandamise protsessi kiirendamiseks kuni nende iseseisvuse tunnustamiseni, kui Gruusia NATO-ga ühineb.“ Korenovska lisab: „(Gruusia president Mihhail) Saakashvili kinnitas, et Kreml on pakkunud poliitilist abi seoses nende kahe setsessionistliku piirkonnaga vastutasuks selle eest, et Gruusia loobub oma püüdlustest NATO-ga liitumiseks.“ (WT, 21. märts.) Siit võib välja lugeda, et Abhaasia ja Lõuna-Osseetia on veel iseseisvusest kaugel.

Selle keeruliselt sõnastatud Vene „poliitilise abi“ all tuleb mõista, et Abhaasia veebruarikuise iseseisvus-deklaratsiooni jõustumine oleneb Vene duuma otsusest. Seda on omakorda hõlpsam mõista, kui teame, et Vene kaitsevägi on Abhaasias ehitanud sõjalisi baase Gruusia iseseisvumisest saadik 1990.-ndate algul. Vene ajakirjanik Julia Latõnina on nimetanud Abhaasia „iseseisvumist“ analoogiliseks Kosovo eraldumisele Serbiast. Kuid nende erinevus on silmatorkav. Kosovos ei ole Vene ega Serbia sõjalisi baase ning Abhaasias ei ole demokraatlikult valitud rahvaesindust nagu Kosovos.

Minu sentimentaalne seos Abhaasiaga läheb tagasi sõjaaega, kui ma 1942. a. töötasin praktikandina Kirjandusmuuseumis Tartus. Minu ülesandeks oli korraldada muuseumi fotokogu, millest lõviosa moodustas Sommeri-nimelise innuka amatöör-fotograafi sadadesse võtetesse ulatuv kollektsioon eesti asundustest Venemaal. Nende seas olid väärikalt esindatud Abhaasia viinamarjafarmid, mesilastarud ning muud põllundus- ja aiandusliigid jõukates eesti külades nagu Salme ja Sulev (elanikkonnaga kokku ligi 1000 eestlast).

Loomulikult mõtlesin siis jõukale eesti asundusele Simititsale Peterburi kubermangus, kus kasvasid üles nii minu isa Jakob kui Mikk Mikiveri isa Arnold. Mikult ilmus nüüd postuumselt kapitaalne eluloo-jutustus pealkirjaga „Teater“ (895 lehekülge). Selles on värvikalt kirjeldatud meie esiisade tööd Simititsa (Sinimetsa) küla rajamisel ja õitsengule viimisel 1880. aastail.

Ka Sinimetsa asunduses oli oma teatritrupp, orkester, laulukoor, kirik, kuueklassiline algkool ning mitmes majas ka klaver – nagu Salme ja Sulevi rahvalgi. Kuid eestlaste väljaränne Abhaasiasse ja Krimmi oli alanud palju varem – juba 1840. aastail – ja oli sisuliselt koloniseerimine, kuna Sinimetsa oli vene aadliku mõis, mille Kuusalu mehed ostsid ära laenatud kapitaliga.

1840. aastail alanud väljaränne peegeldas eelkõige eestlaste usuvahetust. Üleminekust kas „vene usku“ või mõnda sekti loodeti suurt elujärje parenemist. Seda õhutas eriti lahkusuline jutlustaja Juhan Leinberg, rahvakeeli „prohvet Maltsvet“, kes meelitas inimesi ootama „valget laeva“, mis pidi neid viima „tõotatud maale“, muu hulgas Abhaasiasse.

Mõeldes mineviku Abhaasiale võime täheldada teatavat paralleeli olevikuga. Kas ei ole Vene duumas praegu käsil manipulatsioon iseseisva Gruusia kahe piirkonna üleviimiseks „vene usku“, nagu tsaaridele oli omal ajal Kaukaasia vallutamine? Või milleks muuks on seal vaja Vene sõjalisi baase, mida Kreml nimetab „rahukaitsejõududeks“? Kas lähtudes rooma vanasõnast: „Kui tahad rahu, valmistu sõjaks“?

Märkmed: