Nagu ma aasta tagasi ühes oma suvejutus märkisin, ei ole võimalik suvest rääkida ilma meenutamata Lutsu „Suve“, st. tema Tootsi-sarja teist osa. Tänavune suvi oma üha teravneva tüliga president Bushi ning tema Iraagi sõjakäigu vihaste vastaste vahel otse kutsub tõmbama võrdlusjoont Joosep Tootsi ja Jorh Adniel Kiire kaklustega Raja Teele käe pärast.

Nagu teada rullub „Suve“ (1919) sündmustik lahti Jorh Adniel Kiire valearusaamast, nagu oleks Raja Teele Tootsile korvi andnud. Nüüd on tee lahti temale võita endale Teele süda ja rikas Raja talu. Kõigepealt muidugi, õhkab Kiir, peab ta sõitma Venemaale „virtsahvti“ õppima. Aga Teele peab ta saama, püüdku Toots ja Lible ükskõik kui kadedalt teda takistada!

Selles situatsioonis on mõndagi sarnasust praegu Ühendriikide poliitikas toimuvate manöövritega. Tarvitseb vaid näha president Bushi Tootsi rollis ning tema käredat liberaalset vastasrinda Jorh Adnielina. Ihaldatavaks Raja Teeleks on mõistagi loodetav võit tuleva-aastastel presidendivalimistel. Liberaalide tapvaimaks relvaks selleks duellis on süüdistus, et Bush on Iraagi sõjakäiku põhjendades Kongressile ja Ameerika rahvale valetanud, tuues selle ettekäändeks olematute massihävitusrelvade likvideerimise.

Praegust olukorda iseloomustab hästi ajakirja „American Prospect“ toimetaja Harold Meyerson, kirjutades „Washington Post'is“:

„(Ei saa unustada), kuivõrd suures ulatuses (Bushi) administratsiooni radikaalsus on suunanud liberaalide mõtlemise eesmärgile Bush tuleva-aastastel valimistel läbi kukutada.“ (WP, 4. juuni) Nad on valmis totaalseks sõjaks: teha kõik, mis iganes võimalik, et vaid Bush Valgest Majast välja kangutada. Kuid mõnede arvates ei ole see rünnak enam mõistlik. Nii kirjutab ajakirja „New Republic“ toimetaja Jonathan Chait „Washington Post'is“:

„Sõja võibolla kõige kurvastavam tagajärg — vähemalt kodurindel — on see, kuivõrd paljud liberaalid on lasknud Bushi vihkamisel kõrvale tõrjuda oma loogilise mõtlemise.“ (WP, 8. mai) Nad umbusaldavad Bushi nii tugevasti, et nad iga sõna, mis Bush ütleb, peavad automaatselt valeks, nendib Chait.

Kas ei meenuta see meile Jorh Adniel Kiire põhjatut tigedust Tootsi vastu, mis lõõmab lõkkele sarja kolmandas lülis, „Tootsi pulmas“ (1921). Mõrsja Teele ja kõigi pulmaliste ees peab Kiir „lauakõne“, milles ta süüdistab Tootsi jumalateotamises, toores vägivallas, Teele mõnitamises ja Raja talu endale väljapetmises… umbes nagu liberaalid süüdistavad Bushi 2000. aasta presidendivalimiste „äravarastamises“. Kiire kõne lõpeb (õigemini katkeb) sellega, et Tootsi sõber mõisarentnik tõmbab rätsepmeistril jalad alt, nii et ta vajub pulmalaua alla koos taldrikutäie kuuma supiga.

Selle Paunvere-laadi vendettaga Bushi ja tema vastaste vahel ei ole tõenäoselt ühinenud kõik liberaalid. „New York Times'is“, mis on ameerika liberaalide suurim ülemaaline häälekandja, võtab lehe välispoliitika ekspert Thomas Friedman Iraagi sõja ning presidendi argumentide suhtes märksa mõõdukama seisukoha.

Friedman leiab, et Iraagi sõjakäik oli põhjendatav neljal eri eesmärgil: kahjutuks teha massihävitusrelvad, näidata araablastele Lääne vastuseisu terrorismile, demokratiseerida Iraagi ühiskond ning likvideerida edasiste massimõrvade oht Saddam Husseini poolt. Eriti kaks viimast olnuks piisavad sõja õigustuseks. President Bush toetus massihävitusrelvade kaalutlusele peamiselt eeldades sellest soodsamat avalikku arvamust (public relations), kirjutab Friedman ja teeb järgmise kokkuvõtte:

„Massihävitusrelvade leidmisest (Iraagis) oleneb president Bushi usutavus, kuid Ameerika samuti kui Lähis-Ida tulevik oleneb teistsuguse Iraagi rajamisest.“ (NYT, 4. juuni)

Kiire tormijooks Raja Teelele sai alguse Tootsi sõnade valesti mõistmisest. Iraagi debatis näivad liberaalid Bushi sõnu valesti mõistvat. Võibolla sihilikult?

Märkmed: