Ameerika päevikust: Transatlantilised pinged
„Viimastel kuudel on transatlantilised suhted Ühendriikide ja Euroopa vahel muutunud üheks kõige tulipalavamalt diskuteeritud teemaks rahvusvahelistes ringkondades… ja seda nii siin- kui sealpool Atlandit,“ kirjutab Washington Times’is Helle Dale, mõttetanki „Heritage“ asedirektor. Dale leiab, et mõlemal poolel on selle põhjuseks tugev annus anti amerikanismi. Seda iseloomustab ägedus, kadedus ja enesekindlus. Ja mõlemal poolel on see peamiselt vasakpoolsete harrastuseks. Helle Dale võrdleb Euroopa vasakpoolseid New York Times'iga, mis teatavasti on Ameerika vasakpoolsemaid ajalehti. Ta kirjutab: „Euroopa kriitika USA pihta kõlab sageli nagu New York Times’i juhtkirjade lehekülg.“ Dale leiab, et see nn. uusvasaklus (the new left) arendab poliitilist programmi, mis tegelikult kuigivõrd ei erine Vietnami sõja aegsest protestiliikumisest.
Nädalalehes The Weekly Standard kirjutab autor Christopher Caldwell tänapäeva nn. antiglobalistide (see on: mitmete erisuguste globaalmajanduse vastu võitlevate gruppide) kohta:
„Mis neid gruppe ühendab on vastuseis kas turumajandusele või Ühendriikidele, mis on nüüd üha laiemalt kasutusel kui kõige selle koondnimetaja, mida nad vihkavad.“ Kuid vaat mida kirjutab üks ajaloolane:
„Eurooplased käituvad nagu pirtsakas kuueteistkümne aastane poiss oma vanemate vastu,“ leiab Washingon Times'is siinse Välissuhete nõukogu vanemteadur, sõja ajaloolane Max Boot. Eurooplased lasevad end ameeriklastel kaitsta, kui neil kehvasti läheb, kuid nad ei võta midagi ette, et ise oma kaitsevõimet parandada, väidab Boot ja jätkab:
„Möödunud kümnendi algul ootas suur osa Ameerika poliitikuist, et Euroopa Liit (EL) haarab initsiatiivi oma piiride turvalisuse kindlustamiseks. Kuid Euroopa põrus sellel eksamil kahekordselt läbi. Esiteks sulges ta ida eurooplastele tee ELiga ühinemiseks. Teiseks ei suutnud eurooplased rakendada mingeid otsustavaid meetmeid tapatalgute tõkestamiseks endises Jugoslaavias. Mõlemal juhtumil jäi Ameerika valitsuse hooleks kord majja lüüa.“ Boot meenutab, et eurooplased püüdsid mitmel ettekäändel takistada ka NATO laiendamist.
Kui naeruväärne näib nüüd nt. nende väide, et Ida-Euroopa, eriti Balti riikide liikmeks võtmine looks Euroopasse mingi uue eraldusliini. Nüüd võib Euroopa pealinnadest kuulda hoopis kiitust, et NATO laiendamine on aidanud Euroopat just konsolideerida — suureks kasuks, nagu Boot rõhutab, ka Lääne-Euroopale. Christopher Boot on minu teada esimene, kes ütleb selgelt välja, et EL töötas NATO laienemise vastu.
Kuid Euroliit töötab vastu ka iseenda laiendamisele… ja nimelt Türgi liikmeks võtmise küsimuses. Juba aastaid on USA püüdnud kaasa aidata Türgi ja Küprose tüliküsimuse lahendamisele. Washington Post’is kirjutab selle kohta USA endine suursaadik ÜROs Richard Holbrooke:
„Ameerikal on selles tohutult palju kaalul. Sellest oleneb, kuidas laheneb konflikt Iraagiga ning milliseks kujuneb Türgi 70 miljoni muhameedlase vahekord ülejäänud Läänega.“ Kuid selle probleemi lahendamisele on kaika kodaraisse visanud just mees, kes praegu juhendab ELi nn. tulevikukonventi (st. arutlusi Euroopa Liidu tulevase põhiseaduse üle), nimelt Prantsusmaa endine president Valery Giscard d'Estaing.
Suursaadik Holbrooke peab hädavajalikuks, et Türgi-Küprose probleemide kompleks leiaks lahenduse juba ELi eelseisval tippkonverentsil Kopenhaagenis 12. detsembril. Kuid alles mõni nädal tagasi ütles ekspresident Giscard ajalehele Le Monde antud intervjuus, et „Türgi ei ole Euroopa maa“.
„Igaüks saab aru, mida Giscard mõtles — nimelt, et Euroopa Liit on kristlaste klubi, mille kultuuri ja väärtusi Türgi (kui islamimaa) liikmeks võtmine ohustaks,“ kirjutab Richard Holbrooke ja peab vähetõenäoliseks, et Kopenhaagenis mingile lahendusele jõutakse.
Niisiis on transatlantilised suhted praegu ilmsesti madalseisus ja seda peamiselt tänu Euroopa eliidi vaenulikkusele.
Arvamus
TRENDING
