Märtsi algul langes tshetsheenide vabadusvõitluse kauaaegne juht Aslan Mashadov tulevahetuses Moskva agentidega Tolstoi-Jurti külas, kus ta oli end põranda all varjanud. Seega vähenes mõõdukate osakaal Tshetsheenia vabastusrindes; tõenäoselt suurenes aga niihästi imporditud araabia terroristide kui ka — paradoksaalselt — Moskva meelsete tshetsheeni kvislingute (rahvareeturite) mõju.

USA ametlikul hinnangul on tshetsheenide vabadusvõitlus SRÜ, st. Venemaa, siseasi ja seega mitte tähtsam kui nt. laplaste autonoomia küsimus Rootsis. Kuid ometi on see suutnud käivitada kaks ohtlikku trendi: esiteks — andnud president Vladimir Putinile vaba voli Vene demokraatia (kuivõrd seda oli!) järk-järguliseks lammutamiseks; ja teiseks — surunud president Bushi Vene-poliitika (kuivõrd sedagi oli!) praktiliselt halvatud seisundisse („ei näe midagi — ei kuule midagi — ei tee midagi“), millest on raske välja pääseda.

Meile, lääne vaatlejaile, on häiriv see, et Vene Tshetsheenia sõja trend on risti vastupidine arengusuunale Lähis-Idas, kus mitmed maad — Afganistan, Iraak, Palestiina, võibolla ka Kõrgõzstan ja Liibanon — on hakanud liikuma demokraatliku tuleviku poole, kuid Vene-Tshetsheeni konflikt seevastu surub mõlemat maad tagasi despootliku mineviku suunas. Samal ajal kui Venemaa Putini all pürib taastama tsaari-impeeriumi, propageerivad islamistid tshetsheenide seas Allahi teokraatiat.

Tshetsheenia vabadusvõitluse retro-areng on seletatav faktiga, et siin on tegu õigupoolest kahe erineva sõjaga — üks aastail 1994-96 ja teine alates aastast 1999 kuni tänaseni. Nende vaheajal said vabadusvõitlejaist „terroristid“.

Mõlemad sõjad olid/on Vene presidentide provotseeritud, esimene Boriss Jeltsini, teine Vladimir Putini poolt. Tshetsheenid olid a. 1992 lahti löönud SRÜ-st (Suveräänsete Riikide Ühendusest ehk teisisõnu Venemaast), mitte aga Nõuk. Liidust. See oli Moskvale „solvav“, kuid ühtlasi teretulnud võimalus süüdistada tshetsheene lahkulöömises ja terrorismis. Jeltsin ja Putin, mõlemad seistes valimisvõitluses, lubasid Vene rahvale „korra majja lüüa“, kuid esimene sõda lõppes alandava lüüasaamisega lahinguväljal. Üks ameerika vaatleja iseloomustas seda kui Vene vägede „ainsat kaotust lahinguväljal“ — unustades, et Venemaa sai põhjalikult lüüa ka Eesti Vabadussõjas 1920.

Mis järgnes, seda kirjeldab Kaukaasia küsimuste ekspert Yo'ar Karny Washington Post'is järgmiselt: „Olles Vene väed Tshetsheeniast välja tõrjunud, võitis Mashadov vabad ja demokraatlikud presidendivalimised a. 1997, kuid ta oli kas võimetu või tahtetu oma autoriteeti kehtestama. Ta jättis enamiku võitlejaist desarmeerimata ega tõkestanud nende välismaiste (peamiselt araabia) islamistide sissevoolu, kes tahtsid panna Kaukaasias maksma Talibani rezhiimi... Ja Mashadov oleks pidanud võtma õppust ka teistelt vastupanuliikumistelt, kes (õigeaegselt) mõistsid hüljata vägivalla ja deklareerida end valmis olevaks läbirääkimiste pidamiseks.“ (WP, 20. märts).

Karny toob viimaste näiteiks Argentiina 1983, Filipiinid 1986 ja Ida-Euroopa riigid 1989. Niisiis ka Eesti, Läti ja Leedu, kus lahtiütlemine vägivalla aktidest andis tulemuseks iseseisvumise. See, et Mashadov ei söandanud sõjas Moskva vastu vägivallapoliitikat sõnaselgelt hüljata, oli Karny hinnangul tshetsheenide esimene ja peamine eksisamm. See sai saatuslikuks pärast seda, kui Mashadov a. 1996 oma põrandaaluse valitsuse peaministriks määras Shamil Bassajevi. Bassajev andis tshetsheenide võitlusele uue ja mitte just parema sihi. Politoloog Matthew Brzezinski kirjutab sellest Washington Postis: „(Bassajev) hakkas liikuma tshetsheenide vabaduse aluselt kogu Araabia maailma vabastamise alusele. Ta muutus tshetsheeni patrioodist islami globalistiks.“

Seega oli ummikuse manööverdatud president Bushi Venemaa-poliitika, mis oli olnud rajatud Bushi Putini nn. „strateegilisele partnerlusele“. Brzezinski kirjutab selle kohta: „See tehing (sõlmiti) Valge Maja ja Kremli vahel (a. 2001) 11. septembrile järgnevnud kuudel. Selle alusel lubas Moskva USA-l paigutada oma sõjajõude terrorismitõrje operatsioonideks Vene mõjupiirkonda nagu nt. Usbekistani. Vastutasuks nõustus Washington käsitama tshetsheeni äärmuslasi kui Ameerika ametliku globaalse terroriside nimistu (blacklisti) liikmeid, mis tegelikult võimaldas Vene valitsusel teha (Tshetsheenia) provintsis, mida ta iganes soovis.“ (WP, 20. märts).

Karny ja Brzezinski analüüsidele toetudes võib järeldada, et tshetsheenid tegid kaks strateegilist viga: nad ei deklareerinud vägivallast loobumist pärast võitu esimeses (1994-96) sõjas ja nad valisid demokraatia asemel teokraatilise tulevikustsenaariumi. On ütlematagi selge, et sellise asjade käigu puhul on Bushil üha raskem õigustada oma nn. strateegilist partnerlust Putiniga.

Kuid positiivsete arengute taustal mujal Lähis- ja Kesk-idas võib loota, et see partnerlus kaotab varsti oma tähenduse.

Arvamus

TRENDING