Sellest momendist saadik, kui president Bush nimetas USA uueks välisministriks Condoleezza Rice’i, kubisevad lehtede juhtkirja- ja arvamusveerud ennustustest ja oletustest selle kohta, milliseid muutusi võib Bushi uus ametiaeg tuua USA välispoliitikas. Et midagi peab muutuma, see on analüütikutele ja hüpoteetikutele selge, küsimus on vaid selles, kui dramaatilised võiksid need muutused olla. Kolumnist Joel Mowbray arvab, et peamine draama on käärimas presidendi suhetes välisministeeriumiga, arvestades — huvitav küll —, kui okkaline see vahekord oli Bushi esimesel ametiajal. Mowbray kirjutab Washington Times’is: „Condoleezza Rice’i välisministriks nimetamisega on president Bush saatnud oma kõige lojaalsema kaastöölise oma kõige ebalojaalsemasse ametkonda.“
See hinnang on arusaadav neile, kes teavad, et vähemalt 90% Riigidepartemangu personalist koosneb karjääridiplomaatidest (nn. välisteenistujaist ehk Foreign Service’ist) ja et ainult ülejäänud nn. poliitiliselt määratud kümnelt protsendilt võib oodata lojaalsust presidendi ja valitsuse vastu. Valdaval enamikul „välisteenistujail“ on mängus esmajoones omaenda karjääri huvid ja peamiseks eesmärgiks status quo säilitamine. Mowbray jätkab: „(Eelmine välisminister Colin) Powell andis välisteenistujaile vaba voli. Uus Valge Maja ei lase sel enam korduda.“ (WT, 17. nov.). Powell oli seetõttu väga heas kirjas nii Riigidepartemangus kui Euroopa juhtide seas, kuid ta suhted Valge Majaga olid jahedad. Scripps Howardi kolumnistil Dan Thomassonil on selle kohta oma arvamus: „Condoleezza Rice’il pole kahtlemata raasugi Colin Powelli rahvusvahelisest renomeest, kuid tema staatus peaaegu Bushi perekonnaliikmena ja ta tõkestamatu ligipääs presidendile tagavad talle võrratu ülekaalu kõigist oma kolleegidest nii Euroopas kui mujal. Nad teavad, et kui ta midagi ütleb, siis kõneleb USA president.“ (WT, 21. nov.). See ei olnud nii Rice’i eelkäija Colin Powelli ajal. Washington Post’i välispoliitika ekspert Jim Hoagland leiab, et Powell kulutas suurema osa oma energiast välisministeeriumi moraali taastamiseks, mis oli president Clintoni viimase välisministri Madeleine Albrighti ametiajaks täielikult alla käinud, kuid ei suutnud kujundada sellele töökõlblikku missiooni. (Hoaglandi andmeil eiras Albright välisministeeriumi kutselisi diplomaate ja pidas nõu peamiselt „kolme nelja mitteprofessionaaliga“. (WP, 17.nov.).
Lähitulevik peab näitama, mida suudab USA välispoliitikast kujundada Condoleezza Rice. Tema meeldejäävaimaks mõtteteraks presidendi pea turvanõustajana oli, et „Ühendriikidel tuleb Venemaale andestada, Saksamaad eirata ja Prantsusmaad karistada“ (nende hoiaku pärast Iraagi küsimuses). See vormel erineb mõnevõrra külma sõja aegsest mantrast USA eesmärgi kohta Euroopas, nimelt: hoida „ameeriklasi sees, sakslasi maas ja venelasi väljas“. Ajad on muutunud, eriti Vene Ameerika suhetes. On tõesti põnev näha, mida toob Bushi-Rice’i uus ametiaeg, kasvõi juba seetõttu, et uue välisministri erialaks ülikooli professorina oli Vene poliitika.
Condoleezza Rice’il on hiilgavad eeldused näha läbi Vene ministrite Balti-vaenulike avalduste silmakirjalikkust ja lahendada konflikte rahvusvahelise õigusega, nagu seda toonitab ka äsjases lugejakirjas meie kaasmaalanna Camilla Kuus (WT, 22.nov.).
Samuti ei tohiks Rice’il olla raske õhkida kaht Ameerika-vastaste poolt käikulastud müüti. Esiteks — et Iraagi sõda ei ole integraalne osa meie sajandi olelusvõitlusest rahvusvaheliste terroristide vastu. Ta on. Ja teiseks — et rahu saavutamiseks Lähis-Idas peab USA lihtsalt avaldama survet Iisraelile arvukamate järeleandmiste tegemiseks palestiinlastele. Tegelikult on selleks eelduseks palestiinlaste-poolne loobumine enesetapjatest pommitajate saatmisest Iisraeli linnadesse.
Kui välisminister Rice (Valge Maja sajaprotsendilisel toetusel) suudab mõjutada maailma avalikku arvamust nendest müütidest taanduma, on ta saavutanud midagi, mis jäi Madeleine Albrightile ja Colin Powellile kättesaamatuks — võibolla seetõttu, et nad seda ei püüdnudki.

Märkmed: