See terrorismitõrje sõda, milles õnnestunud Iraagi-kampaania võib tähistada vaid esimest etappi, on tegelikult alanud ühe tõsise ebaõnnestumise tähe all. Selleks on ülemaailmse debati ebaõiglane keskendumine Ameerika nn. “ühepoolsusele“ (unilateralismile), selmet analüüsida kogu Lääne kaitsevajadusi meie drastiliselt ja pretsedenditult muutunud ohtude maailmas. See fookuse libastumine, mis muidugi kahjustab Bushi valitsuse kaitsedoktoriini, ei ole toime tulnud ilma mõnede juhtivate USA liitlaste pahatahtliku „kaasabita“.
Viimase aastakümne jooksul on aset leidnud kaks ajaloolist sündmust. Lääne-Euroopa kohalt on kadunud ühise vaenlase (st. Nõuk. Liidu) vari, mistõttu Külma sõja aegne heidutuspoliitika (deterrence policy) on kaotanud kehtivuse. Ja teiseks on Prantsusmaa president Jacques Chiraci eestvõttel taaselustunud kindral Charles de Caulle'i kunagine „Euroopa ühiskodumaa“ poliitika, mis peab mitte-ameerikalik olemist eurooplase tõeliseks identsuseks.
Chiraci golism on märksa agressiivsem kui oli de Gaulle'i enda oma, ulatudes isegi ähvarduseni Ida-Euroopa riikidele, et nad ei pääse Euroopa Liitu ega NATOsse, kui nad Pariisi diktaadile ei allu.
Selles õhkkonnas muutus Bushi-Rumsfeldi terrorismitõrje doktriin peatselt Ameerika-vastaseks süüdistuseks. Mäletatavasti rajas Bushi valitsus — selgelt tunnetades, et heidutuspoliitika enam ei kõlba — juba oktoobris 2001 oma kaitsedoktriini kahele julgele talale: nimelt et terroristriigi või terrorismi mahitava riigi rezhiim tuleb kukutada ning selleks vajaliku koalitsiooni koosseis oleneb rünnatavast objektist. Selle õpetuse kohaselt võib tõrjesõjas vaja minna ka ennetavaid meetmeid.
Ameerika vastased nägid selles aga Bushi kavatsust vajaduse korral kasutada piiramatut omavoli. Siit tõusetuski süüdistus USA „ühepoolsuses“ niipea, kui Bush toimib „Euroliidu või ÜRO“ (loe: Pariisi ja Brüsseli) soovide vastaselt. See on praegune hetkeseis, mille kohta USA endine välisminister ja presidendinõustaja Henry Kissinger hiljuti „Washington Post’is“ kirjutas:
„Kui praegune trend USA-Euroopa suhetes jätkub, muutub põhiliselt kogu rahvusvaheline süsteem. Euroopa lõhestub kaheks grupiks, kellede positsiooni määratleb see, kuidas nad suhtuvad koostöösse Ameerikaga. NATO iseloom muutub, ta kujuneb nende eestkõnelejaks, kes jätkuvasti toetavad transatlantilisi suhteid. Kuid ÜRO-st — demokraatiate traditsioonilisest instrumendist oma tõekspidamiste kaitseks agressorite vastu — saab pigemini foorum, millel püütakse ellu viia teooriaid tõhusamaks vastutöötamiseks „supervõimule“ Ühendriikidele“ (WP, 14. aprill.).
Kissinger, kes oli Külma sõja võidu pea-arhitekte, ütleb, et see oleks „kurb lõpp pool sajandit kestnud liitlusele“. Kuid ta näeb ette ka mõningaid meetmeid, kuidas sellist „kurba lõppu“ vältida.
Esiteks on vajalik lõpetada too libastunud debatt ühepoolsusest või mitmepoolsusest. Ameerika president peab oma poliitika ja retoorikaga andma põhjust selleks, et rahvusvahelise debati raskuspunkt nihkuks Ameerika hurjutamiselt meie maailma turvamisele. Osana sellest tuleb Bushi valitsusel hüljata mõte koalitsioonide moodustamisest „tellimise peale“ ehk „koalitsioonidest à la carte“, nagu Kissinger ütleb.
Euroopa juhid aga samal ajal peavad mõjutama oma meediat saama üle sellest paranoidsest kartusest, et iga asi, mida USA valitsus teeb, on mõeldud eurooplaste parimate püüete kraavi ajamiseks.
Niisiis — ei ole vaja midagi rohkemat kui samaaegset heatahtemärki mõlemal poolel.
Aga see on võibolla just asja kõige raskem osa.
Ameerika päevikust: Ühepoolsus või mitmepoolsus?
Arvamus
TRENDING
