Tänavu möödus 60 aastat Marshalli Plaanist. See oli II maailmasõjas (1939-1945) rasketest kaotustest hoolimata võidukaks osutunud lääneliitlaste ühine projekt sõjas kannatanud riikide majandusliku ja poliitilise elu ülesehitamiseks. Kuigi sõda oli laastanud ka USA-d, Suurbritanniat ja Prantsusmaad, jätkus lääneriikidel siiski veel ainelisi ressursse ja – mis peaasi – head tahet selle taastamisprojekti elluviimiseks, mida üks ajaloolane nimetab „ajaloo üllaimaks seikluseks“. Mis oli selles sügavalt humaanses hiigelalgatuses „seikluslikku“?

Esiteks: see oli nagu rulett, milles Lääs mängis demokraatia vaenlaste – Stalini ja Hitleri pärandi – kauakestnud autoritaarse propaganda üle. Teiseks polnud Marshalli Plaani elluviijatel – nii head demokraadid kui nad olidki – mingeid sellelaadseid kogemusi sõjaeeelseist aastaist, kus domineerivaks hoiakuks oli olnud järeleandmine diktaatoreile (meenutagem Neville Chamberlaini, kes müüs Tshehhoslovakkia maha Hitlerile). Ja kolmandaks – veel ei aimanud Lääs, et Ameerika käendusel algatatud hiigelsuured arengulaenude projektid juhatavad ühtlasi sisse sajandi suurima korruptsiooni, altkäemaksude ja onupojapoliitika ajastu rahvusvahelises majanduses.

Ei, Marshalli Plaan toimis edukalt neli aastat, 1948-1951, ja jagas 16-le riigile majandusabi kokku 13 miljardi dollari väärtuses, mis nüüd on ekspertide hinnangul võrdne enam kui 100 miljardi dollariga. Plaani elluviijad tegid abistamisettepaneku tegelikult kõikidele sõjas kannatanud Euroopa riikidele, kuid Moskva võimu alla langenud Varssavi Pakti maad Ida-Euroopas ütlesid Stalini käsul abist ära. Seetõttu läks lõviosa taastamisressurssidest Lääne-Euroopa maadele. Sel seigal oli positiivne mõju projekti edule.

Tunnustus saavutatud edu eest langeb muidugi plaani autorile, USA tollasele välisministrile George C. Marshallile, aga ka sellega innukalt ühinenud silmapaistvaile lääne poliitikuile nagu prantslased Jean Monnet ja Robert Schuman; britt Ernest Bevin ja ameeriklane Averell Harriman. Hiljuti ilmus USA-s Aspeni Instituudi teaduri Greg Behrmani sulest uus uurimus „Üllaim seiklus“ (The Most Noble Adventure), mis rõhutab aga otsustava edutegurina esmajoones abisaanud maade endi kõrget sõjaeelset arengutaset.

Ei tule imeks panna, leiab Behrman, et sõjajärgseil aastail on püütud laiendada Marshalli Plaani ideed kümnetele teistele riikidele või organisatsioonidele, sageli nt. arengumaadele Aafrikas. Kuid see ei ole kerge ülesanne, hoiatab Behrman, kirjutades: „Vastandina paljudele nendest maadest, kellele on Marshalli Plaani soovitatud, olid Euroopal juba olemas soliidsed sõjaeelsed asutused (kohtud, börsid jne.), pädev avalik arvamus ning õitsev ärielu. Kuigi sõda oli nad põlvili surunud, olid nad veel küllaltki võimelised saadud abisummasid kiiremini ja efektiivsemalt investeerima kui tänapäeval nt. Afganistan.“

Maailmaparandajad on Marshalli Plaani taolist initsiatiivi soovitanud küll Lõuna-Aafrika Vabariigile, Iraagile, Belgiale, Pariisi eeslinnadele, New Orleansile ja koguni USA autotööstusele – nende päästmiseks äpardunud poliitika või katastroofilise loodusõnnetuse järelmeist.

Paraku on tänasel maailmal kurbi kogemusi selliste hiigelmõõtmeliste rahaülekannetega nagu Marshalli Plaan. Dollarmiljarditel näib olevat haiglane kalduvus kaduda teadmata kuhu, kui neid dirigeerib ÜRO või Maailmapank. Paari aasta eest vapustas maailma Iraagi naftaskandaal, milles Iraagi rahva elatusmiinimumiks määratud (arvatav) $10 miljardit kadus, nagu lõpuks selgus, enamasti endise diktaatori Saddam Husseini taskusse. ÜRO tollase peasekretäri Kofi Annani ja tema poja osa selles afääris ei ole siiani täiel määral selgunud.

Kui on tõsi, et Maailmapanga praktikas määrab laenu suuruse ja tingimused mitte laenu andjate ekspertiis, vaid laenu taotleva riigi bürokraatia, siis on mõistetav, miks Behrman nimetab Marshalli Plaani „üllaimaks seikluseks“.

Sest see sisaldas riski, et projekti etteotsa võivad sattuda mitte mehed nagu George Marshall või Jean Monnet, vaid Kofi Annan ja Saddam Hussein.

Märkmed: