USA ja Euroopa suhted astuvad nüüd uude järku. 1. maist alates on USA partneriks teisel pool Atlandit kümne uue liikme võrra suurenenud Euroopa Liit (EL) ja mitte enam individuaalsed riigid. Kindlasti põhjustab see mitmesuguseid muutusi transatlantilises diplomaatias. Ons need muutused USA-le plussideks või miinusteks — see küsimus on alles lahtine. Analüütikute esimesed hinnangud kalduvad optimismi poole. Washington Times’is kirjutab Louis R. Golino: „Ekspertide hinnangul kujutab (10 uue liikme) vastuvõtmine endast ajaloolist saavutust mitte üksnes neile riikidele või Euroopale, vaid ka Ameerika Ühendriikidele, kuna ühendatud Euroopa manner on kaua aega olnud Ameerika iga administratsiooni välispoliitika eesmärgiks president Harry Trumanist saadik.“ (WT, 2. mai)

Seda vaadet toetab ja täiendab ka ELi praeguse presideeriva maa, Iiri Vabariigi peaminister Bertie Ahern, kirjutades Wall Street Journalis: „ELi laienemine on vabastanud ühe suure osa Euroopast paljudest poliitilise ebakindluse ja turvapuuduse elementidest. See on hea mitte üksnes ELile, vaid ka USAle ja kõigile neile, kes toetavad rahvaste õigust elada rahus, turvatundes ja vabaduses. Selles arenguprotsessis on Ameerika Ühendriigid etendanud kriitilise tähtsusega rolli, toetades vankumatult Euroopa vabadust ja terviklikkust kuue möödunud aastakümne jooksul.“ Kuid mõnelegi vaatlejale, kes elas kaasa ELi ümbersünni tseremooniatele mõlemal pool Atlandit, on silma torganud kummaline tundevaegus eurooplaste emotsioonides Ameerika kaasosaluse kohta. Washington Post’i mainekas kolumnist Robert Samuelson kirjeldab 1. mai pidustusi Euroopas: „Eurooplastele oli ELi laienemine hiiglasliku tähtsusega sündmus. Aga selles iseenda õnnitlemise tuhinas eirasid nad praktiliselt täiesti seda tohutut rolli, mida on Euroopa ühendamisel etendanud Ameerika — pärast II maailmasõda õhutades ühisturu loomist; püstitades Euroopasse kaitsekilbi N. Liidu sissetungi ja terroriseerimise vastu ning soodustades ELi laienemist, hoides N. Liitu pideva majandusliku ja sõjaväelise surve all, mis viis lõpuks ta kokkuvarisemiseni.“ (WP, 5. mai.)

Iiri peaminister väitis küll, et ELi laienemisega on suur osa Euroopast vabastatud reast ebakindluse ja turvapuuduse elementidest, kuid Ühendriikide ajaloolise osatähtsuse korstnasse kirjutamisega võib olla loodud rida uusi ebakindluse momente. Eurooplased võivad küll unustada ameeriklaste teened minevikus, kuid kuidas on lugu tulevikuga? Kuidas on ilma Ameerikata mõeldav tsiviliseeritud maailma võitlus jätkuvate genotsiidide ja HIV-nakkuse masendava leviku vastu Aafrikas, enesetapjatest pommipanijate vastu Lähis-Idas või al-Qaida terrorivõrgustiku vastu Aasias?

Ei ole kuigi heaendeline, et Eesti ja teised Ida-Euroopa riigid ühinesid ELiga ajamomendil, kus Vana Mandri suurriigid, eriti Saksa- ja Prantsusmaa, heitlevad kroonilise majanduskriisiga. Nendest on vähe abi loota mitte üksnes Iraagi sõjakäigu lõpetamiseks (millest nad on graatsiliselt eemale hoidunud), vaid ka maailma ülejäänud probleemide lahendamiseks. Neil on lihtsalt näpud põhjas, sellest siis ka ELi uusliikmeile määratud subsiidiumide kärpimine vaid neljandikule sellest, mida saavad vanad liikmed ning kitsendused tööturul, kus tegelikult peaks nüüd valitsema suurem vabadus.

Selle kohta, et eurooplased eelistavad Ameerika osa minevikus unustada ja tulevikus eirata, ütleb Robert Samuelson lühidalt: „Tõde on, et Euroopa on liiga nõrk selleks, et juhtida, ja liiga uhke selleks, et olla juhitud“.

Arvamus

TRENDING