Äratas küllaltki imestust, kui Prantsusmaa ja Venemaa möödunud aastal ÜRO-s hääletasid Iraagi sanktsioonide tühistamise vastu. Küsisin siis siinsel veerul: kuidas on võimalik, et Pariis ja Moskva tahavad pikendada sõda, mille nad ise on hukka mõistnud? Nüüd on põhjus teada. Kõrgemad riigiametnikud Prantsusmaal, Venemaal, Hiinas jmt. riigis olid lõiganud miljoneid dollareid profiiti ÜRO abiprogrammi „Oil for Food“ (OFF) summadest. „Nafta toidu vastu“ oli teatavasti mõeldud Iraagi nälgivate rahvahulkade toitmiseks ja arstiabiks nii kaua, kuni kestavad Saddam Husseini vastu kehtestatud sanktsioonid.

Kuid tegelikult olid suurimateks „abi“ saajateks Saddam Hussein ise ja tema soosikud Euroopa, Lähis Ida ja Aasia pealinnades, kes toetasid ta Ameerika vastast kampaaniat. Nad koorisid abiprogrammi heaks määratud u. sajalt miljardilt dollarilt mitu miljardit oma taskuisse. Loomulikult olid nad huvitatud sanktsioonide pikendamisest ka veel siis, kui koalitsiooniväed olid Saddami kukutanud 9. aprillil 2003. OFF lõpetati varsti pärast seda.

Ärgem unustagem, et soosikute poolt sisse kasseeritud altkäemaksud tulid osalt ka sinu ja minu taskuist, kuna meie katame 22% ÜRO eelarvest.

OFF-i skandaal sai teatavaks varem käesoleval aastal tänu Iraagi naftaministeeriumist leitud dokumentidele. Neid on nüüd analüüsinud NY Times'i, Washington Times'i ja London Daily Telegraph'i uurivad ajakirjanikud. Ilmneb, et soosikute seas, kellele Saddam jagas nafta turustamise volitusi („vouchers“), olid nt. Prantsuse eks-siseminister Pasqua, Prantsuse eks-suursaadik ÜRO-s Merimee, Süüria eks-kaitseminister Tass, Briti parlamendi liige Galloway, Indoneesia president Sukarrnoputri, Jordaania parlamendi antikorruptsiooni komisjoni (sic!) esimees Sheilat, hiina ja vene tööstusfirmade peadirektoreid ja terve rida araabia ärimehi.

Londoni Times'i hinnangul ulatus üksnes vene ja prantsuse tehingute brutoväärtus 11 miljardile dollarile. Pististele kulunud summade kohta kirjutab New York Times'i kolumnist William Safire: „Times'i (toimetusliige Susan) Sachs arvestab, et korruptsioon haaras nälgivate iraagi laste suu eest ära 2,3 miljardit dollarit.“ (NYT, 17. märts). See on selle naftahulga koguväärtus, mille kaubatarnijad pidid voucheri omanikelt ostetud nafta eest viimastele pististena tagasi maksma.

ÜRO-le on vaevalt meeltülendav jälgida seejuures Iraagi valitsuse poolt alustatud juurdlust, kuna asjasse on teiste hulgas segatud ka ÜRO peasekretari Kofi Annani poeg Kojo. Kojo Annan kuulus mõnda aega selle shveitsi firma koosseisu, mille kaudu toimus OFF-i voucherite jagamine ning millele ÜRO maksis „määratuid" honorare „jooksvate kulude“ jms. eest. Kas oli siin tegu isa poolt pojale kanditud sinekuuriga (vähe vaeva nõudev, tulus amet — toim.)?

USA Kongressis algavad OFF-i skandaali asjus ülekuulamised aprillis.

Meenutagem siinkohal, et Bushi-vastased jõud nii kodu- kui välismaal — alates senaator Kerryst ja lõpetades Hispaania uue peaministri Zapateroga — nõuavad USA-lt „multilateraalsust“ ehk teisisõnu: ÜRO heakskiitu eeltingimusena terrorismitõrje sõjaga ühinemiseks. See nõudmine on OFF-i skandaali valgusel kas sinisilmne või sihilikult võlts. Kolm ÜRO julgeolekunõukogu viiest veto-õigusega liikmest — Hiina, Venemaa ja Prantsusmaa, kõik Saddam Husseini soosikud — teavad väga hästi, et nad võivad USA-le lõpmatuseni üha uusi tingimusi seada.

Wall Street Journal'is kirjeldab kolumnist George Melloan ÜRO vägagi kesiseid saavutusi rahvusvaheliste probleemide lahendamisel (eriti „multilateraalsuse“ tähe all) ja lõpetab: „Nüüd me teame, et 'multilateralism' — st. ÜRO tiiva alla pugemine — ei lahenda probleeme. See vaid matab nad maha.“ (WSJ, 16. märts).

Melloani artikkel kannab pealkirja, mis ütleb kõik: „Toetuda ÜRO-le? — Ärge tehke nalja“.

Arvamus

TRENDING