Tulipunktis on küsimus Annani ja ta poja Kojo võimalikust kaasosalusest nende summade (kokku $69 miljardit) väärkasutamisel Shveitsi teenindusfirma Cotecna palkamisel ÜRO abisaadetiste koordineerijaks ja Kojo Annani määramisel Contecna tasuliseks nõustajaks $10 miljonit maksma läinud lepingu alusel. Kofi Annan väidab, et tema ei tea kummastki asjast midagi ja Volcker ei ole seni tema vastu tõstnud mingit süüdistust.
Nüüd on aga tõusnud kahtlus, et Annan (või tema esindajad) siiski kohtusid 1998. a. detsembris Pariisis Cotecna esindajatega, mis oli just mõned nädalad enne seda, kui Cotecna sõlmis ÜRO-ga lepingu ja Kojo Annan kinnitati Cotecna nõustajaks. Need andmed pärinevad ühest 1998. a. memorandumist, mille autoriks olevat New York Times'i andmeil Cotecna tollane asepresident Michael Wilson. Wilson eitab memo olemasolu. Kuid Volcker on alustanud uue juurdluse nende andmete tõepärasuse kohta ja lubanud avalikustada tulemused suve lõpuks.
Ereda näite sellest, kuidas ÜRO-Cotecna „humanitaarabi“ töötas, pakub Wall Street Journal'i kaastööliste Alan Cullisoni ja Yochi Dreazeni äsjane reportaazh Moskvast. Reporterite allikaks olid mõned Iraagi saatkonna teenistujad, kes olid Saddami valitsuse ajal võinud oma silmaga jälgida saatkonna kaudu toimuvat „rahapesu“. Cullison-Dreazen kirjutavad: „Iga paari päeva tagant peatusid saatkonna ees SUV-d. Nendest hüppasid välja turvamehed ja arveametnikud, kandes saatkonna ruumidesse mahukaid reisikotte, mis olid pilgeni täis sajadollariliste pakette. See raha paigutati saatkonna seifi, kust see hiljem jaotati diplomaadipaunadesse, mis läksid Bagdadi. Allikate andmeil suunati see sealt Saddam Husseini arvukatele salajastele pangakontodele.“ (WSJ, 14. juuni).
Kust tuli kõik see sularaha? Vastus: neilt mitmetelt kümnetelt, võibolla sadadelt Saddami soosikutelt — ärimeestelt, poliitikutelt — üle maailma, kellele ta oli kinkinud Iraagi naftat pööraselt odava hinna eest ja kes selle edasimüügilt lõikasid miljoneid dollareid vaheltkasu — raha, mis oli haaratud Iraagi rahva suu kõrvalt.
ÜRO reformimise vajadus on praegu elavalt kõne all Kapitooliumi mäel. Kongress arutab ühe parteidevahelise töörühma (bipartisan task force) 154-leheküljelist memorandumit, mis üllitati 14. juunil ja sisaldab terve rea reformiettepanekuid. Tähtsaimad nendest on soovitused likvideerida praegune naeruväärne inimõiguste komisjon, milles on juhtivalt figureerinud sellised inimõiguste rikkujad nagu Liibüa, Kuuba, Sudaan ja Zimbabwe, ning asendada see demokraatlikult moodustatud erinõukoguga; siduda liikmesriikide hääleõigus nende rahalise panusega (USA maksab praegu 22% ÜRO korralisest eelarvest ja 27% rahuvalvekuludest) ning tugevdada ÜRO volitusi ja võimeid terrorismitõrje, rahukaitse ja genotsiidide vältimise sektoreis samuti kui parendada organisatsiooni-siseseid kontrollmeetmeid võitluses korruptsiooniga. Töörühma eesotsas seisavad Georgia vabariiklane Newt Gingrich ja Maine'i demokraat George Mitchell.
Samal ajal on Esindajatekojas arutusel ka kahe vabariiklase poolt esitatud seaduseelnõu, mis teeb USA osamaksu ÜRO-le olenevaks sellest, kas Annan suudab käiku lasta reforme 32-l üksikasjaliselt defineeritud eesmärgil. See nn. Henry Hyde'i eelnõu ähvardab vastasel korral kärpida Ühendriikide liikmemaksu poole peale (praegu ligi $500 miljonit). Bushi valitsus ei ole liikmemaksu kärpimise poolt, kuid toetab aktiivselt Gingrichi-Mitchelli töörühma ettepanekuid.
Nii või teisiti — midagi on sündimas organisatsioonis, mis oma praegusel kujul on suurelt osalt oma aja ära elanud ega vasta enam tänapäeva geopoliitilistele realiteetidele.