Koalitsioonivägede võit ja okupatsioon Iraagis on mõnelt poolt esile kutsunud süüdistuse, et president Bush on hakanud rajama Ameerika impeeriumi. Imperialismi (ehk kolonialismi) all mõeldakse üldiselt territooriumi laiendamist vallutuste abil ning alistatud alade haldamist sõjalise jõuga. USA-l on sel alal tegelikult üsna vähe kogemusi, hoopis vähem kui kõigil neil Euroopa suurriikidel, kes nüüd on ametis Euroopa Liidu loomisega (enamik neist sotsialistikud).

USA-s on välisalade koloniseerimise küsimus olnud teravalt päevakorras juba 19. sajandist saadik ja juhtivate poliitikute poolt tagasi lükatud kui ebaratsionaalne. Yale'i professor William Graham Summer tõestas juba enam kui sada aastat tagasi, et asumaade pidamine on kallis lõbu ega tee midagi, mida vabakaubandus ei teeks paremini.

Sellest hoolimata käitus USA puht-imperialistikult Hispaania-Ameerika sõjas (1898), suurendades oma valdusi Filipiinide, Guami ja Puerto Rico võrra. Sel oli siiski see pluss, et üks teine impeerium kadus maakaardilt — Hispaania. Ning pärast Teist maailmasõda andis USA Filipiinidele iseseisvuse. Puerto Rico, Guam ja Virgin Island seevastu eelistavad iseseisvusele jätkuvat koloniaal-staatust, kuigi neile on pakutud muid variante — USA osariigi staatusest täieliku omariikluseni.

Kolumnist ja mõttetanki National Center for Policy Analysis vanemteadur Bruce Bartlett nimetab sedalaadi koloniaalpoliitikat „kvaasi-imperialismiks“, kirjutades „Washington Times'is“:

„Üks põhjustest, miks Ühendriigid säilitavad oma (ülemere) valdusi, on, et see on viimastele soodus kaup. Nemad saavad Washingtonilt abisummade näol hulga rohkem kui nad vastu annavad. Puertoriikolased nt. et maksa föderaaltulumaksu, kuid naudivad (USA) föderaalseid sotsiaalhüviseid nagu toidumargid. See näidistab üht tähtsat aspekti kolonialismist, mille Prantsusmaa ja Suurbritannia ka (lõpuks) avastasid. Nimelt — et kolonialism et tasu ära.“ (WT, 13. aug.)
Niisiis üks põhjustest, miks ameeriklased ei soovi teha Iraagist oma koloniaalvaldust, on lihtsalt see, et ameeriklased on ülekaalukalt pragmaatilised inimesed, kes püüavad vältida kahjumiga töötavaid ettevõtmisi.

Kuid on veel üks teine, üllatav ja võibolla kõigist tähtsaim põhjus, nimelt iraaklaste soov kasutada ameeriklasi partnerina (aga mitte valitsejana!) uue, demokraatliku Iraagi ülesehitamisel. Seda varianti kirjeldab veenvalt „New York Times'i“ välispoliitika ekspert Thomas Friedman, kelle analüüsid kuuluvad siinkirjutaja arvates oma ala kõige mõtterikkamate hulka. Friedman kirjutab Bagdadist, et Araabia maailm on Iraagi sõja tõttu lõhenenud. Noorem generatsioon hülgab kõiki neid Araabia rezhiime, kes lasksid end Saddam Husseini poolt vaikima sundida või türanniseerida. Nad mõistavad hukka ka palestiinlaste terroritaktika. Friedman kirjutab:

„Paljud iraaklased suhtuvad nüüd tõelise hukkamõistuga teistesse Araabia riikidesse ja isegi palestiinlastesse selle eest, kuidas nad lasksid end Saddami poolt ära osta.“ (NYT, 17. aug.) Nende lootuseks on olnud õhutada vaenu Ameerika vastu oma korrumpeerunud rezhiimide kaitseks. Kuid nooremad iraaklased, keda Friedman usutles, soovivad kasutada ameeriklaste abi Saddam Husseini pärandist vabanemiseks. Nagu üks neist seletas:
„See on põhjus, miks praegu on dramaatiline lõhe iraaklaste ja paljude teiste araablaste vahel... Nooremad inimesed tahavad edasi jõuda. Kümne aasta pärast näeb me maa hoopis teistsugune välja. Ta on nagu Hong Kong või (Lõuna-) Korea — kuid Iraagi näoilmega.“

Ka Eestis räägiti kümme aastat tagasi Hong Kongi mudelist ning saavutati salgamatut edu töökõlbliku demokraatliku riigikorra suunas. Miks ei võiks sama mudel töötada ka Iraagis. USA-le oleks see igatahes teretulnud. Ja lõpetaks jutu Ameerika imperialismist.

Märkmed: