Vaevalt on ameerika avalikkuses diskuteeritud päevaprobleeme suurema kirega kui tänavuses valimiskampaanias ja vaevalt on nii paljud neist olnud üht- või teistpidi seotud usuküsimusega — alates riigi ja kiriku lahususest kuni Jumala olemasolu tõestuseni välja. Washington Times'i kolumnist Tony Blankley leiab, et see on tingitud nn. ajavaimust, kirjutades:

„Sakslastel on selle kohta vastav sõna — die Zeitgeist — see on: ühe ajastu üldine intellektuaalne, eetiline ja kultuuriline õhkkond. Järsku on nüüd (meie) Zeitgeistis esile kerkinud kõigist võimalikest võimalustest — usk. Ameeriklased on oma religioonist rohkem teadlikuks saanud ja näivad olevat oma eluavaldustes nihkumas äärealadelt tagasi keskuse poole.“

Ilmsesti on selles nihkes viimastel kuudel katalüsaatoriks olnud näitleja-rezhissööri Mel Gibsoni üleöö kuulsaks saanud film „Kristuse kannatuslugu“ („The Passion of the Christ“). Film on kutsunud esile emotsionaalseid reageeringuid. Üks kriitik nimetab filmi selle veriste peksmis-stseenide pärast „pornograafiaks“ (kuna tegu olevat perversse „lihahimuga“). Mitmed teised süüdistavad seda antisemitismis; kolmandad — ajaloo võltsimises. Blankley aga võtab Gibsoni loomingut tõsisemalt, sidudes teda ajavaimuga:

„Tõestus selle kohta, et usk on nüüd osa Zeitgeistist, ei peitu mitte seigas, et (Gibson) tõi filmi välja (just nüüd), vaid tõsiasjas, et pretsedenditud hulgad ameeriklasi tormavad seda vaatama. Kuid nad ei vaata seda mitte kui meelelahutust, vaid kui oma usu otsingu ja tugevdamise akti.“ (WT, 3. märts)

Teiseks oluliseks teguriks, mis on laiendanud üldsuse huvi usu vastu, on tõenäoliselt vaidlused USA konstitutsiooni tõlgendamise ümber, viimasel ajal eriti seoses Washingtoni keskvalitsuse ja osariikide eriõigustega samasooliste abiellumise küsimuses. Nagu teada, pooldab Bushi valitsus koos konservatiivsemate ja usklike vabariiklastega põhiseaduse täiendamist sättega, mis defineerib „abielu“ mõistet ülemaalises ulatuses, kuna teised nõuavad vastava õiguse andmist ainult osariigi valitsustele.

Koloriitse elemendi käimasolevas usudebatis pakub Massachusetts'i Tehnoloogia Instituudi kuulus äärmusliberaalne keeleteadlane Noam Chomsky. Tuntud käreda Bushi-vastasena on Chomsky redutseerinud USA kõik praegused sisepoliitilised pinged võitlusele Darwini arenguõpetuse ja nn. „intelligentse disaini“ vahel. „Intelligentse disaini“ all mõeldakse maailma sündimist kõrgemast võimust, st. Jumalast, vastandina evolutsioonile lihtsatest algollustest üha kõrgemate eluvormide poole. See debatt näib olevat viigiseisus — ja tõenäoliselt sinna jäävatki, sest evolutsionistid ei aktsepteeri ühtki jumalatõestust ja usklikud („disaini“-pooldajad) väidavad vastu, et ükski olemasolev elusolend („biokeemiline süsteem“) ei tõesta Darwini väiteid.

Tegur, mis on aga võibolla kõige mõjuvamalt tänapäeva inimest teadvustanud usu vajadusest ja võimust, on islami ja kristliku maailma sõjaline konflikt. Tuleb aga rõhutada, et see ei ole mitte uskude konflikt ega too „tsivilisatsioonide kokkupõrge“, mida on populariseerinud Harvardi professor Samuel Huntington. See on võitlus ühe lugupidamist vääriva tsivilisatsiooni, islami, kahetsetava väärarengu, Al Qaida terrori, vastu. See on konflikt, millel ei ole lõppu loota enne, kui ka islam ise astub võitlejate sekka — terrorismi vastaste poolel.

Arvamus

TRENDING