Esimene puhang nendest uutest tuultest, mida Ameerika on Euroopast oodanud, näib nüüd olevat kohale jõudnud. Euroopa ei ole kaotanud võitlusvalmidust, vaid näib pidavat võimalikuks sõjakale islamismile vastu astuda vähemalt vaimselt, – aga kes teab – ehk ka füüsiliselt. Nii tuleb mõista prantsuse politoloogi Pascal Bruckneri äsjast artiklit Wall Street Journal’is. Pealkirja all „Euroopa taasrelvastumine“ mõistab Bruckner hukka eurooplaste patsifistliku hoiaku ehk „patukahetsejate mentaliteedi“ ja kutsub „kodanikke relvadele“ nagu Prantsuse hümni, Marseljeesi, refräängi – „aux armes, citoyens!“

Euroopa, kirjutab Bruckner, on üle saanud oma ajaloolistest pahedest. Nüüd on ta pool sajandit kannatanud kahetsuse piina, mäletades ja taas läbi elades oma mineviku roimi – orjakaubandust, imperialismi, fashismi ja kommunismi. Kuid Euroopa oli ühtlasi esimene, kes andis maailmale orjapidamise lõpetamise teooria ja selle ka praktiliselt teostas. Tsivilisatsioon, mis on võimeline kõige pöörasemaiks toorusteks niisamuti kui kõige ülevamaks loominguks, ei tarvitse näha end vaid lakkamatu süütunde valguses,“ kirjutab prantsuse politoloog (WSJ, 30. mai.)

Sellest patukahetsuse mentaliteedist vabastas läänemaailma ei keegi muu kui Uganda demokraatlikult valitud president Yoweri Museveni juba kümmekond aastat tagasi, kui ta võõrustas Aafrika ringreisil viibinud USA presidenti Bill Clintonit. Kui Clinton hakkas omalt poolt andeks paluma USA kunagise orjapidamise eest, kommenteeris Uganda president seda ainult ühe sõnaga: „Rubbish!“ (Jama). (Hiljem seletas ta Clintonile, et need, kes Aafrika orjakaubanduse tegelikult alustasid, olid araablaste ja mustanahaliste hõimupealikud.)

Bruckneri artikkel rõhutab Prantsuse uue presidendi Nicolas Sarkozy ja tema välisministri Bernard Kouchneri välispoliitilist aktiivsust eelmise (Chiraci) valitsusega opositsioonis oleku perioodil. Kouchner nõudis siis kategooriliselt Prantsuse valitsuse sekkumist rahvamõrvadesse oma kunagistes koloniaalvaldustes nagu nt Ruanda (kus 1994. a tapeti 800.000 inimest) või Darfur. Bruckner kirjutab: „Aeg nõuab nüüd uute poliitiliste juhtide sugupõlvelt Euroopa vaimset taasrelvastumist, valmistamaks (Euroopa) Liitu ette kokkupõrgeteks, mis on peatselt tulemas. Me vajame tõelist intellektuaalset revolutsiooni, kui me ei soovi, et patukahetsuse mentaliteet lämmataks meie vastupanutahte – st, et me end käsist-jalust seotuina annaksime fanaatikute ja despootide meelevalla alla.“ (WSJ, 30. mai.)

Selline üleskutse prantsuse avalikkusest kõlab uudsena, kuid ei ole siiski mingi ’hüüdja hääl kõrbes’. Et tõsiseks vastuastumiseks islamiterrorismile on eelkõige vaja läänemaailma moraalset taasrelvastumist, seda on sõnakalt väljendanud ka nt. Briti peaminister Tony Blair. Ühes oma kõnes globaalsete probleemide teemal ütleb Blair: „(Islami)terrorism ei ole minu hinnangul alistatud enne, kui me astume vastu mitte üksnes nende meetoditele, vaid ka ideedele. Ja ma ei mõtle ainult pelka korrutamist, et terrorism on vale. Ma mõtlen selle all vajadust neile selgitada, et nende suhtumine Ameerikasse on absurdne ja et nende arusaamine valitsusest kuulub feodalismi-eelsesse ajastusse; et nende suhtumine naistesse ja mitte-islami uskudesse on reaktsiooniline. Me peame hülgama mitte üksnes nende barbaarsed aktsioonid, vaid ka nende kujuteldatavad ja väärad süüdistused Lääne vastu ning nende püüdluse veenda meid, nagu oleksime meie, ja mitte nemad ise, süüdi vägivallatsemises.“ (WSJ, 17. mai.)

Enesekriitikal võib olla oma koht tänapäeva maailmas, kus liiga paljudel valitsustel on oma probleemide seletuseks vaid kaks süüdlast – „suur saatan Ameerika“ või „väike saatan Euroopa“, mitte iialgi nemad ise. Aga Euroopa ei peaks end piitsutama just nüüd, kus – nagu Bruckner ütleb – „aeg nõuab Euroopalt taasrelvastumist“.

Ja see käib ka ameerika vasakpoolse eliidi kohta, kelle patukahetsus ei jää maha Euroopa omast.

Märkmed: