Tõusev pinge suurriikide vahel Iraagi sõja küsimuses on muutumas katalüsaatoriks, mis võib ümber kujundada mitte ainult Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO), vaid ka Põhja-Atlandi Kaitsealliansi (NATO) ning kogu Euroopa ja Ameerika vahelise koostöö. Viimased nädalad on transatlantilise koostöö alal toonud Ameerikale mõningaidki pettumusi, eriti Saksa- ja Prantsusmaa püüdluse tõttu takistada USA koalitsiooni loomist Iraagi ründamiseks. See võib olla prelüüdiks NATO jäävale lõhenemisele.
Washington Times'is avaldas Strateegiliste ja Rahusvaheliste Uurimuste Keskuse üks direktoreid, Janusz Bugajski järgneva prohvetlikult kõlava ennustuse: „NATO ise võib peatselt osutuda suurelt osalt ülearuseks mitte üksnes oma sõjalise võimsuse ja toimekuse mõttes, vaid koguni ka kollektiivse ja diplomaatilise tugigrupina Läänele. Kui Prantsusmaa ja Saksamaa jätkuvalt blokeerivad Ameerikat Ühinenud Rahvastes ja NATOs, siis kujuneb eelolevail aastail välja mingi teistsugune transatlantiline allianss, mis põhiliselt ignoreerib „Vana Euroopat“ (st. Saksamaad, Prantsusmaad ja Belgiat)“ (WT, 17. veebr.)

Selles uues alliansis omandab Ida-Euroopa senisest tähtsama rolli, kirjutab Bugajski. Selleks on mitte niivõrd vastu astuda mingile piiritagusele vaenlasele, kuivõrd esmajoones säilitada Ameerika relvajõudude ja institutsioonide kohalolek Euroopas. Ning võib olla just Ida-Euroopas, ütlevad mõned vaatlejad.

Ida-Euroopa tõusvale erikaalule Vanal Mandril vihjab samas lehes ka Harvardi ülikooli külalisprofessor Duncan DeVille. Ta soovitab NATO asendada rahvusvahelise terrorismivastase liidu AATOga (Anti-terror Alliance Treaty Organization) ja lisab: „Uue alliansi südamiku moodustaksid need 18 riiki, kes (veebruari keskel) avaldasid kirjalikult toetust Ühendriikidele“. Nende 18 hulgas olid teatavasti kõik 10 nn. Vilniuse grupi liiget, kaasa arvatud Eesti, Läti ja Leedu.

Paljud näivad Ida-Euroopas elavat ootuse tähe all, et Ameerika paigutab olulise osa oma kaitsestruktuurist ümber, nt. Saksamaalt Poolasse. Washington Post'i reporter Anne Applebaum teatab Varssavist, et Poola tööstusettevõtted ja linnavalitsused ootavad pikisilmi Ameerika baaside tulekut — koos suuremate kapitalimahutustega Poola firmadesse ja infrastruktuuri. Washington Times'i mainekal majanduskommentaatoril Lawrence Kudlow'l on Ida-Euroopa tulevikust veelgi suurejoonelisem visioon. Need alles hiljuti vabanenud rahvad on juba suutnud tõestada oma poliitilist ja kaitsealast küpsust; nüüd tuleb nad Läänega integreerida ka majanduslikult, rõhutab Kudlow ja jätkab: „See tõstatab loogiliselt küsimuse: miks mitte luua nendega transatlantiline vabaturuvöönd? Neil, kes sooviksid ühineda sellise lepinguga, mille ankruteks oleksid Ühendriigid ja Inglismaa, peaksid olema vabad käed seda teha… See vabastaks nad ka Prantsusmaa rõhumise alt.“ (WT. 24. veebr.).

Need visioonid Ida-Euroopast võivad praegu tunduda utoopilistena, kuid Euroopa lõhenemine on fakt, mida ei saa enam eitada. Läti president Vaira Vike-Freiberga kõneles kindlasti kogu Vilniuse grupi nimel, kui ta oma hiljutisel USA-visiidil ütles, et „meie ei taha liituda lõhestatud Euroopaga“. Kuid kui Euroopa ei jõua lähemal aastal üksmeelele, võivad idaeurooplaste võimalused kokku kuivada üheleainsale stsenaariumile.

See on — liituda Ameerikaga.

Märkmed: