Märkisin hiljuti, et massiivne muhameedlaste sisseränne läänemaadesse võib muuta meie planeedi palge. Esimene viide, et see on Euroopas juba toimumas, tuli neil päevil USA kaitseministerilt Donald Rumsfeldilt. Vastates küsimusele, kes toetab Ameerikat võimalikus sõjas Iraagiga, kes mitte, jaotas kaitseminister Euroopa kaheks osaks: Uus-Euroopa (toetajad) ja Vana-Euroopa (mitte-toetajad). Uue ja vana eraldusjooneks on kaitseministri kontseptsiooni kohaselt see, kas kõnealune riik näeb Iraaki integraalse osana ülemaailmsest al Qaida terrorivõrgust või käsitab ta Saddam Husseini teisejärgulise ohuna, kellega ei ole mõtet praegu aega viita.

Sellekohaselt kuuluvad Vanasse Euroopasse esmajoones Saksa- ja Prantsusmaa (kokku 143 miljonit elanikku), võibolla ka Belgia ja Luksemburg: Uude Euroopasse aga — Inglismaa, Itaalia, Hispaania, Portugal, Taani, Poola, Ungari ja Tshehhi Vabariik (kokkku 232 miljonit elanikku). Washington Post’is kirjutab selle kohta lehe välispoliitiline ekspert Jim Hoagland:

„Nüüd võime kujutleda, et selle, kes on Ameerika kõige tähtsamad liitlased tulevikus, ei otsusta mitte — nagu NATO puhul — nende asend Euroopa ajalooliste või geograafiliste piiride suhtes, vaid see, kuivõrd demokraatlikud nad on ning kuivõrd lähedalt neid ohustab usuliselt ja riiklikult õhutatud terrorism (loe: islami „püha sõda“).“ (WP, 30. jaan.)

Hoaglandi hinnangul kuuluvad sel alusel Ühendriikide tulevaste liitlaste hulka veel Iisrael, India ja Venemaa.
Lääne terrorismitõrjesõda, mille president Bush välja kuulutas oktoobris 2001, on vaieldamatult laienenud ülemaailmseks. Seda tõendavad viimase aasta jooksul toimunud massimõrvad Bali saarel, Mombassas, Peruus ja Karatshis ning juhtivate terroristide tabamine Hispaanias, Itaalias, Jeemenis ja mujal. See tähendab, et ka teistel mandritel võib olla tulemas samasugune jagunemine „uueks“ ja „vanaks“ rindeks, nagu minister Rumsfeldi hinnangul toimub Euroopas. Ja see võib muuseas tähendada lõppu ÜROle.

Viimasel ajal on tõusetunud rahvusvaheline liikumine ÜRO reformimiseks, mõnede soovil koguni likvideerimiseks. USAs loodi hiljuti ühing nimega „Independent Task Force on Enhancing US Leadership at the United Nations“, mille liige, USA endine suursaadik ÜROs, Nancy Soderberg kirjutab Washington Times’is, et ÜRO täiskogu viimase aruande-aasta viiekümne üheksast resolutsioonist tegelesid ligemale pooled ainult Iisraeli hukkamõistmisega. Ent see ei ole miski ime, kui tõdeda, et maailmaorganisatsiooni inimõiguste komisjon valis 20. jaan. oma eesistujaks Liibüa ning selle tooniandvateks liikmeteks on Alzheeria, Hiina, Kuuba, Saudi Araabia, Sudaan, Süüria ja Simbabve — kõik kas muhameedlikud või marksistlikud riigid ning kõik süüdi või kahtlustatud terrorismiaktides. Nancy Soderberg jätkab:

„Ebademokraatlikud rezhiimid haaravad endi kätte võtmepositsioonid ÜRO allorganites ning blokeerivad siis igasuguse kriitika nii omaenda maa kui ka oma diktaatorlike kolleegide pihta … (Sada kaheksa demokraatlikeks tunnustatud) maad ÜRO saja üheksakümne ühest liikmesriigist ei ole teinud mingeid katseid moodustada ühist rinnet oma ühiste tõekspidamiste kaitseks,“ nendib Nancy Soderberg (WT, 21. jaan.)

ÜROs on karjuv vajadus uue juhtiva jõu järele, kes suudaks selle organisatsiooni tagasi navigeerida nende põhimõtete juurde, mille alusel ta loodi, see on: et kindlustada maailmas demokraatia, inimõiguste kaitse ja rahu vabaduses.

Kuid ärgem olgem imestunud, kui algatus selleks tuleb hoopis väljastpoolt ÜROd. See tähendaks praktiliselt ühtlasi:

„REQUIESCAT IN PACE — PUHKA RAHUS, ÜRO!“

Märkmed: