Hoolikal lehelugejal — kaasa arvatud käesoleva veeru nautijal — ei saa olla jäänud kahe silma vahele seik, et Ameerikas on leiutatud uus massihävitusrelv, MHR. Selleks on nimelt pirukas, eelistatavalt vahukoorega, või selle puudusel toores muna, mädanenud tomat või majonees. Selle relva tuleraadius on suhteliselt lühike, ainult mõned meetrid, kuid ta ongi mõeldud kasutamiseks peamiselt lähivõitluses, spetsiifiliselt kõnekoosolekutel, et tabada põlu alla pandud kõneleja nägu, kaela või vähemalt ülakeha. Pirukas kui viskerelv on juba laialt tarvitusel ameerika kõrgkoolides — külaliskõnelejate vastu, kelle vaated häirivad vasakpoolseid tudengeid ja õppejõude, ning näib olevat levimas ka teistele maadele.

Vaadelgem hetkeks lähemalt, kes on neis võitlustes rünnatavad ja kes on ründajad.

Oktoobris ründasid kirjanikku ja kolumnisti Ann Coulterit Arizona ülikoolis kaks tudengit, mõlemad pirukaga. Veebruaris toimunud vaidluskoosolekul endise presidendikandidaadi Howard Deaniga viskas üks tudeng endist valitsusnõustajat Richard Pearle'i koguni kingaga. Washington Times'i juhtkirjanik loetleb samasuguste kallaletungide märklaudadena veel ekspresidendikandidaati Patrick Buchananit, ajakirjatoimetajat William Kristolit ja publitsisti David Horowitzi. Nende kõigi ühistunnuseks on see, et nad on tuntud kui silmapaistvad ja sõnakad konservatiivid. Juhtkirjanik tsiteerib Horowitzi olukorrahinnangut: „Meie ülikoolilinnakutes (college campuses) on vallandanud konservatiivide vastase vägivallalaine (isikud), keda ma nimetan fashistideks. Sellest on vaid üksainus samm kehaliste vigastuste tekitamiseni." (WT, 11. aprill).

Pirukastrateegia näib paljudele ehk süütu või ülemeeliku tudengitembutusena või variandina Ameerika põhiseadusega kaitstud sõnavabadusest (kuulsaFirst Amendment'i alusel), kuid Horowitz ütleb siin välja tõe, millest massimeedia targu vaikib: nimelt et pirukastrateegia on fashistide strateegia. Meenutaksin siinjuures omalt poolt, et traditsiooniliselt on kolledzhi-aktivistid ideelised vasakpoolsed, ja küsiksin: kas ei ole maailmas toimumas vasakpoolsete transformatsioon fashistideks?

Selle transformatsiooni paradigmaks võib lugeda hollandi poliitiku Pim Fortuyni saatust, milles on olemas mitte üksnes pirukasõja, vaid ka vägivalla ja terrori elemendid. Aastal 2002, kui Hollandis toimusid üldvalimised, oli Fortuyni parempoolsel parteil erakordne edu valimisvõitluses, kuigi teda pommitati uriinis leotatud pirukatega. Paar kuud enne valimisi hakkas Fortuyn kaebama, et teda jälitatakse. Ja nädal enne valimisi tulistati ta tänaval surnuks.

Need näited peaksid panema hoolika lehelugeja mõtlema, et on tulnud aeg teha selge vahe konservatismi ja fashismi vahel. See vahe ei ole olnud kuigi selge, peamiselt seetõttu, et vasakpoolne meedia kaldub sageli konservatiive iseloomustama parempoolsete äärmuslastena. Tüüpiliseks näiteks sellest praktikast on senaatori ja eks-First Lady Hillary Clintoni poolt republikaanide vastu lendu lastud süüdistus „laias parempoolses konspiratsioonis" („wide right-wing conspiracy"). See karakteristika omistab vastasrinnale salasepitsuslikku teguviisi, mis on omane ka terroristidele. Nüüd on aga vasakpoolsed hakanud omaks võtma terroristide taktikat, nagu pirukarünnakud näitavad. Ja seega tuleb neil ka hakata end kaitsma süüdistuse eest, mida nad aastakümneid on kergekäeliselt paisanud parempoolsete vastu.

On irooniline, et süüdistus fashismis, nagu seda korrektselt sõnastab David Horowitz, kerkib üles ajal, mil Moskvas tähistatakse väidetavat „Vene vägede võitu fashismi üle" 9. mail 1945. Moskva triumfis on palju valet. Esiteks ei lõppenud sellega sõda, teiseks ei löödud seega fashismi puruks, kolmandaks vaikib Moskva sellest, kui määrav 9. mai saabumisele oli Ameerika tehnika, lend-leasi laevad, lennukid ja autod, mis USA Stalinile kinkis. Ning neljandaks salgab Moskva täielikult maha nende sadade tuhandete meeste ja naiste osa, kes võitlesid Nõuk. Liidu vastu oma kodupinna kaitseks.

Moskvale alates Stalinist ja lõpetades Putiniga on olnud kasulik säilitada müüti fashismi ja konservatismi samasusest. Kuid see ei ole enam võimalik nüüd, kus Osama bin Ladeni terroriste tuntakse üle maailma „islamifashistide" nime all. Maailm hakkab taipama, et ameerika pirukaheitjad on hingesuguluses araabia terroristidega ning et kõige otsustavamalt on nende vastu võitlusse astunud USA oma konservatiivse valitsuse all.

Arvamus

TRENDING