Tänavune poliitiline hooaeg on kui mitte just sünnitanud, siis vähemalt populariseerinud kaks muutlikku mõistet — uusdemokraadid ja uuskonservatiivid. Mõiste „uusdemokraadid“ on olnud käibel juba Clintoni ametiajast saadik, kuid mitte selles tähenduses, milles teda on kasutanud John Kerry valimiskampaania. „Uuskonservatismgi“ on olnud tuntud juba mõnikümmend aastat, kuid mitte nii, nagu seda nüüd defineerivad president Bushi ja Iraagi sõja vastased. Mõlemad terminid on kriitikatules saanud uudse tähenduse ja muutunud märksa negatiivsemaks.
President Clinton pälvis uusdemokraadi tiitli kohe oma ametiaja algul, kui ta kiitis heaks USA, Kanada ja Mehhiko vahelise Põhja-Ameerika vabaturuvööndi (NAFTA), mis oli pettumuseks demokraatide partei ühele kõige truumale tugigrupile, ametiühingute liberaalidele. Seega sooritas ta poliitilisel skaalal „reetliku“ nihke vasakult tiivalt keskuse poole ehk sama, mida Inglismaal tegi peaminister Tony Blair, kui ta võttis omaks mitmeid elemente oma eelkäija, peaminister Margaret Thatcheri konservatiivsest agendast. Kuid Clintoni „thatcherism“ oli suhteliselt pinnaline.
Clintoni otsustav taandumine vasakule ilmnes peatselt tema ükskõikses suhtumises riigi kaitse- ja luurevajadustesse ning nendeks assigneeritavate summade järk-järgulises kärpimises. Analüütikute hinnangul saavutas Clinton just tänu neile kärbetele oma paljukiidetud riigieelarve ülejäägi.
Oma manöövriterohkes valimiskampaanias lisas John Kerry „uusdemokraadi“ mõistele ootamatu nüansi — palava armastuse sõjaväelaste vastu. See militaristlik Kerry on otse diametraalne vastand tema eelkäija Clintoni anti-militarismile ja tõenäoliselt suurim vasakult paremale nihe, mida üks demokraat kunagi sooritanud.
Ka poliitilise skaala paremal tiival on toimunud nihe, ainult vastupidises suunas, mis lisab uue nüansi traditsioonilisele käsitusele konservatismist. See on Bushi valitsuse ajal esile kerkinud vaade, et riigivõimu suurendamine („tugev valitsus“) ei ole patt ega liberaalide eesõigus, vaid et seda võivad vajaduse korral teha ka konservatiivid.
Sellel liinil on Bushi valitsus algatanud või laiendanud mitmeid kulutuskategooriaid demokraatide agendast, nt. ravikindlustuse (Medicare), koolireformi ja farmisubsiidiumide valdkonnas, ning kehtestanud protektsionistlikke kaubanduskitsendusi nagu a. 2002 terasetollid (hiljem tühistatud). Kuid need nihked paremalt vasakule ei õigusta Bushi nimetamist neo-konservatiiviks, eriti pärast Iraagi sõja algust. Sest nüüd tähistab „neo-konservatiiv“ esmajoones USA kaitseministrit Donald Rumsfeldi ja tema kaastöölisi Pentagonis ning on saanud halastamatu kriitika objektiks sõja vastaste poolt. Libertaarse Cato Instituudi vanemteadur Doug Bandow sõnastab selle kriitika detailid Washington Times’is nii:
„President Bush on ilmselt heade kavatsustega ja resoluutne. Tema neo-konservatiivsed nõustajad on intelligentsed ja kreatiivsed. Kuid nende poliitika on vale. Selle tagajärjel on meie finantsilised ja sõjalised ressursid kuni katkemispunktini üle koormatud, moraalne autoriteet haihtunud, liitlased meist võõrdunud ning vastased radikaliseerunud ja tugevnenud.“ (WT, 27. juuli). Autori lõppjärelduseks on, et Ameerika riskib Iraagi sõda kaotada.
Nii Bushi „neo-konservatismi“ kui ka Kerry „uusdemokraatia“ juured peituvad niisiis Iraagi sõjas. Normaaloludes ei moodustaks kumbki siinkirjutaja arvates olulist ega integraalset osa ei vabariiklase Bushi ega demokraadi Kerry maailmavaatest.
Aga „9/11“ — nagu öeldakse — on muutnud kõik.
Ameerika päevikust: Uus-„need“ ja uus-„teised“
Arvamus
TRENDING
