Kuuvahetusel toimus kaks tähendusrikast sündmust, üks ühel, teine teisel pool Atlandit, mis võivad mõjutada maailma asjade arengut mitmeks heaks aastaks kui mitte aastakümneteks. 29. oktoobril allkirjastasid uue, laienenud Euroopa Liidu (EL) peaministrid Brüsselis oma kauaoodatud põhiseaduse. Ja neli päeva hiljem valisid Ühendriikide kodanikud neljaks aastaks oma järjekordse presidendi. Kas toovad need sündmused olulisi muudatusi kaasa Euroopas ja USA-s, eriti aga nende kahe mandri omavahelistes suhetes, mis viimastel aastatel on olnud üsnagi pinevad. Siinkirjutaja hinnangul on vastuseks „jah ja ei“.

Ameerika üldvalimiste netotulemuseks osutub tõenäoliselt mingit laadi status quo sälitamine, vähemalt välispoliitikas, kuid Euroopas võib EL-i uus 25-liikmeline koosseis ning uuest põhikorrast tulenevad reformid anda mandri arengule senisest diametraalselt erineva suuna.

Mitu vaatlejat on viimastel nädalatel jõudnud arusaamale, et George Bushi ja John Kerry välispoliitika ei saa olla kuigi erinev. Mõlemad on sunnitud kuuletuma sõjaseisukorra diktaatidele ja mõlemad on seda ka pühalikult tõotanud. Washington Times’is leiab toimetuseliige David R. Sands, et kandidaatide põhiline vahe oli vaid „temperamendis“, mitte „substantsis“.

Sands kirjutab valimispäeva eelõhtul: „Hoolimata kibedaist ja tihti äärmiselt isiklikest kallaletungidest (teineteisele) on John Kerry ja George Bush ühel meelel terves reas kriitiliselt tähtsates välispoliitilistes küsimustes, alates vajadusest Iraagis kursil püsida ja Iisraeli toetada ning lõpetades USA õigusega terroristide ähvardustele ja massihävitusrelvade levimise ohule vastu astuda ennetavate löökidega“. Sands leiab, et Bushi ja Kerry vaated ei erine suuremat selles, mida tuleb pidada Ameerika välispoliitilisteks või turva-alasteks huvideks, vaid pigem selles, kummal on temperamendi poolest paremad eeldused neid huvisid kaitsta ja eelkõige edu saavutada ülemaailmses terrorismitõrje sõjas.(WT 1. nov.)

Seega võib möönda, et USA välispoliitikas on uuel presidendil üsna napilt valikuvõimalusi. Kui eesmärgiks on Ameerika rahva olemasolu kaitsta, siis jääb vähe järele seda, mille üle vaielda.

Kuid Euroopa probleemid on hoopis midagi muud. Tuleb silmas pidada, et euroliit seisab nüüd ajaloolise valiku ees: kas püüda sailitada „Vana Euroopa“ stagneerunud heaoluühiskonda või asuda reformide teele, mis lõpetaksid aastaid kestnud „stagna“ ja vabastaksid mandri suurepärased ainelised ja psüühilised ressursid loovaks ülesehitustööks. Ettepanekuid uue suuna valimiseks on tehtud rohkesti ning erilist tähelepanu pälvib üks, mis pöörab rooli ootamatult Ameerika suunas. Tähelepanuväärne on nimelt see, et ettepaneku tegijaks on just saksa sotsiaaldemokraatide kauaaegne liider, liidukantsler Gerhard Schröder, kelle erakond on kõige rohkem vastutav Vana Mandri majanduse ummiku eest. On ju tõsi, et Euroopa heaoluriigid on järginud üldjoontes sotsiaaldemokraatlikku malli niihästi Saksamaal kui ka Skandinaavias ja mujal. Kuid samas on neis riikides hakanud süvenema arusaamine, et hällist hauani garanteeritud heaolu halvab majanduskasvu, surub kodanikele peale üha suureneva maksukoormuse ning sunnib kapitali ja ettevõtluse maalt pagema. Sõnaga: see on võimalik ainult turuvabaduse kitsendamise hinnaga.

Kantsler Schröder avaldas hiljuti Wall Street Journal’i juhtkirjaleheküljel artikli, milles ta teeb seitse ettepanekut „strukturaalseteks reformideks“ EL-is, kirjutades: „Peame keskenduma Euroopa integratsiooni tuumikule, EL-i siseturule. Ühel 450 miljonit (tarbijat) hõlmaval turul on määratu kasvupotentsiaal. See turg soosib konkurentsi, mis omakorda kutsub esile ulatuslikumaid uuendusi.“ (WSJ, 26. okt.)

Neli Schröderi seitsmest ettepanekust kutsuvadki Euroopa üldsust üles suurendama konkurentsi EL-i majanduses. Schröder leiab, et võistlusmomendi puudumine on tõkestanud mandri ressursside paremat kasutamist eriti paljudes teenindus-sektorites — tööturul, elektri- ja energiatoodangus, börssidel ja panganduses. Ja kuigi kantsler ütleb, et kaalul on „Euroopa (senise) sotsiaalse mudeli säilitamine“, viitavad tema reformiettepanekud pigem turumajanduse laiendamise vajadusele, mitte selle edasisele kitsendamisele. See tähendaks aga EL-i majanduse ümberorienteerimist Ameerika mudeli suunas, mis hülgab vaba võistlust pidurdavaid riigi- või ametiühingute monopole.

Mis on siis kuuvahetuse tähtsate sündmuste läkituseks? Võibolla see, et ameeriklastel tuleb leppida status quo’ga, kuid eurooplased seisavad nüüd ajaloolise kursimuutuse ees.

Märkmed: